Kui Emili emme väike oli veetis ta suurema osa oma ajast kiikudes. Kiik oli parim paik mõtete mõlgutamiseks ja unistamiseks. Kiikuda tuli ikka tundide kaupa ja ainus põhjust kiigelt maha tulemiseks oli tühi kõht. Emili tegi oma esimesed kiikumistunnid läbi juba kõhus viibides.Nüüd sai siis Tibule päris esimene oma kiik muretsetud. Alguses ei osanud Emili sellest eriti midagi arvata, kuid juba teisel korral sai selgeks, et äge on siis kui kiik liigub ja selleks, et kiik liiguks tuleb emme või issi kohale hõigata.
1 kommentaar:
isver susver milliseid vidinaid välja mõeldakse! väga übercool!
Postita kommentaar