reede, 20. november 2009

Jõutreening

Olime täna Emili ja Joonataniga pika päeva esimest korda kolmekesi. Emili oli ärganud hommikul pool kaheksa, mis on tema kohta väga vara. Seda arvesse võttes ning kõigi kolme asjaosalise närvidele mõeldes, oli oluline, et väike printsess päeval magaks. Päevauneks oli kaks alternatiivi: A) minna õue, kus Emili kärus täiesti rahumeelselt mingil hetkel kustub B) üritada teda toas magama panna - keskelt läbi 1, 5 h kestev protseduur, mille käigus kõik asjaosalised korduvalt omavahel tülli lähevad ning mille lõpp-produktiks ei pruugi sugugi mitte olla magav laps. Mustaks hobuseks oleks seekord Joonatan, kes saaks siis üllatusmomendi korras asjadekäiku uusi pöördeid tuua. 
Valisime esimese variandi ning suundusime õue. Kõigi kolme riidesse saamine võttis parasjagu aega ning pakkus Joonatanile võimaluse paar tõsist mehe sõna öelda (loe: ta röökis täiest kõrist samal ajal kui emme Emilile saapaid ja kombekat selga surus). Õue jõudes selgus, et aknast paistnud kerge tibutamine on vahepeal korralikuks vihmasajuks arenenud, millest tulenevalt nägi meie ekipaaz välja järgmine: kärus kile all tsilliv Emili, kandelinas emme kõhul tsilliv Joonatan ning ühes käes vihmavarju hoidev ning teisega käru manööverdada üritav emme. Ühtlasi sain ma ka aru, miks osad inimesed peavad käru puhul oluliseks, et laps ise sinna sisse saaks ronida. Emili talveriietega ise kärusse ei saa ning seetõttu tuleb emmel nüüd teha jõu ja ilu numbreid 3kilo + talveriided kõhul tõstmaks 13 kilo+ talveriided kärusse. Aga see oli alles algus, sest tõeline treening ootas meid Tallinna tänavatel. Tõeliselt meeliülendav on üritada ühe käega käru lükata kui boonuseks on porilombid, auklikud kõnniteed ning 20 cm kõrged äärekivid. Kuigi mulle tundus, et me meenutasime rändtsirkust, selgus paraku, et osade juhtide jaoks olime me ikkagi samahästi kui nähtamatud ( ikkagi väga kirju vihmavari, väga kirju kandelina ja lisaks veel käru). Ilmselt peame järgmisel korral endale veel miskit plinkivat külge riputama, et meid üle tee lubataks ja läbimärjaks ei pritsitaks. 
Siiski ülesanne sai täidetud ning Emili lasi pärast pooletunnist jalutamist silma looja. Me veel ei tea, mis siis saab kui lumi maha tuleb ning Tallinna kõnniteed ühtlase läbimatu lägaga kattuvad.

3 kommentaari:

Karnerid ütles ...

Väga elulähedane kirjeldus. Aitäh hoiatamast, me seni arvasime, et vaid Jürimaa pealinna tänavatel on mõtet vankriga uhkelt autoteel esimeses reas sõita, vältides kõnniteid...

Jõulukingiidee? Usun, et kaardilugeja Joonatan ja kruiisiv Emili ning ka autojuhid oleks ühtviisi sillas plinkivast lepatriinukujulisest sarvedega kiivrist.

Jaksu kõikidele teile ja peatseni!
Martin (E & K ka)

Liis ütles ...

Omalt poolt soovin palju jõudu ja kannatlikkust! Meil on rändtsirkus nii, et Matilda käe otsas, Linda kärus ja siis ühe käega läbi sopa lükkan käru (nii oli see lörtsi ajal).

Pille ütles ...

Ma tunnen nüüd piinlikkust, et julgesin Liisule jt halada, et lumelörtsis on vankrit väga raske lükata. Mul ju vaid üks vanker (ja laps vankris), teil mõlemal kaks :O

Vihmavarjust olen ma siiski loobunud, ma ei oska vankrit lükata JA vihmavarju käes hoida. Üle jääb kaks varianti - ise läbimärjaks saada (eelmisel reedel Tallinna vanalinnas) või riietuda vihmakindlasse kapuutsiga jopesse (siis kannatab küll vaid külavahel kõndida).