Meie väike Emili otsustas, et nüüd on ta lõpuks valmis ka reisipisikule järele andma ning võttis ette nädalase reisi, mis viis ta esmalt Riia loomaaeda :-).
Lõunanaabrite pealinn tervitas meid krõbeda külmaga ning ilmselt oli see ka üheks põhjuseks, miks Emili lemmikkohaks loomaaias osutus mõnus soe laut, kus võis oma käega katsuda selliseid eksootilisi haruldusi nagu kitsed, lambad, kanad ja sead. Linnalapse värk!
Üldse oli pakane kõik potensiaalsed külastajad loomaaiast eemale peletanud ning peale meie kondas seal ringi vaid üks nooremapoolne lipsu, ülikonna ja portfelliga meesterahvas, kelle kohta Allan arvas, et ilmselt otsib kiskjat, kelle lõugade vahele hüppamise teel saaks enesetappu sooritada. Kui nüüd aus olla, siis ega me pärastpoole teda enam ei näinud ju ka...
Üldse oli pakane kõik potensiaalsed külastajad loomaaiast eemale peletanud ning peale meie kondas seal ringi vaid üks nooremapoolne lipsu, ülikonna ja portfelliga meesterahvas, kelle kohta Allan arvas, et ilmselt otsib kiskjat, kelle lõugade vahele hüppamise teel saaks enesetappu sooritada. Kui nüüd aus olla, siis ega me pärastpoole teda enam ei näinud ju ka...
Emili vanemate jaoks olid üleplatsi loomad aga kaelkirjakud. Kas te kujutate ette ka kui suured need tegelased on!!! Kui nad elutseksid kasside kombel meie tagaaias, siis nad pistaksid suvehommikutel pead suure toa akendest sisse ning tõmbaksid keelega üle Emili pudrukausi. Igatahes oli tegemist ka kohalike kunnidega, sest ainult neil oli moodne ja eurutirektiividele vastav maja. Kõik teised loomad pidid paraku kükitama suht eelajaloolistes osmikutes. Nukker.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar