Päev Helsingis ehk sinna ja tagasi

Kell on kolmveerand üksteist õhtul ning seljataga seiklusrohke päev põhjanaabrite pealinnas.
Alustuseks ütleks kohe ära, et meie lapsed on ühed parajad duracelli jänesed. Kaheksast saadik hommikul üleval ning hetkel mängivad kahekesi teisel korrusel, samas kui meil Allaniga on toss täiega väljas. Ilmselt on süüdi Tallinki buffees konsumeeritud magustoidu hulk. Vähemalt Emili puhul. Joonatanil ei olnud eriti aega suurt midagi süüa, sest miski popp võidusõiduautosimulaator või asi ootas oma järge ning üpris kiirelt tegi ta söögilauast vehkat ning suundus laeva mängunurka.
Aga et asi ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Ühesõnaga meil oli tarvis ära kasutada sügisjooksult teenitud Tallinki kupong ning otsustasime enne suurt suve teha lastega ühe reisi Linnanmäki lõbustusparki, kust eelmistest suvedest on kustumatud elamused. Nädal enne reisi internetis  maad uurides selgus, et Linnanmäki on muutnud kardinaalselt oma piletipoliitikat ning ära kaotanud keskmise hinnatasemega käepaelad ehk need, mida Allan ja Emili kasutasid ning mida ka meie Joonataniga olime sel aastal planeerinud soetada. Valik oli seega kas kõik (ehk kogu pere pealt välja laduda ligi 150 euri) või mitte midagi (ehk 11 väikelaste antraktsiooni, mis sellest aastast alates on tasuta). Otsustasime viimase variandi kasuks ning mina tegin endale kuskil nädal aega enne reisi igapäevaselt ajupesu, et "tegemist on lastele mõeldud reisiga, oluline on, et neil on lõbus ning jah, kallis Liis, sa ei saa selle viie tunni jooksul mitte ainsamalegi tõsiseltvõetavale atraktsioonile, mis sest et need vaid paari meetri kaugusel tiirlevad, loksuvad, pöörlevad ja vuhisevad". Nii jäigi. Sõitsime 10.30 laevaga üle lahe, vurasime trammiga kohale ning tsillisime üle nelja tunni karusellidel, kus lastel oli üüratult lõbus ja meil oli lõbus lapsi vaadata. Pooltele nendest karusellidest meid isegi ei lubatud aga tühja kah, sihtgrupp nautis täiega. Päeva hitiks kujunes kõige lihtlabasem autokarusell, mis tiirles sellisel väga aeglaselt ümber oma telje pöörleva vanainimese kiirusel ning kus sai istuda erinevate autode ja mootorratase roolis. Sellel käisid lapsed kokku 8 ( kaheksa !!) korda.
Ühtlasi tuli ka saatus ise mulle täna appi, sest teel lõbustusparki õnnestus mul Helsingi puupüsti täis trammis Joonatani istuma tõstes oma selg nii korralikult ära tõmmata, et kõikvõimalikud ameerikamäed olid hetkega väga vastu näidustatud. Ma suutsin mõnda aega vaevalt hingata ning igasugune füüsiline tegevus valmistas kogu ülejäänud päeva pehmelt öeldes raskusi. Tagasiteel laevas tekkis isegi mõte, et äkki läheks ja küsiks valuvaigistit, kuid buffees pakuti lahkesti õlut ja veini, nii et ma leidsin, et küllap on nende mõju suht analoogne. Natuke aitasid tõesti, kuid mitte väga.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et päeva põhiülesanne - pakkuda lastele üks väga vahva ja elamusterohke päev- sai igati täidetud. Neile täiesti piisas nendest "titekarusellidest". Emili ongi selline titekarusellitüüpi lõbutseja ning Joonatani poleks oma väikse kasvu tõttu teiste peale nii ehk nii lubatud. Ka nendest mõnedel vaadati teda ikka väga pikalt ning mõõdeti üle ( et kas ikka on meetrine mees või mitte), selgus et oli sentimeetri pealt ja kui mõnes kohas pisut alla jäi, siis me rääkisime ta ikkagi karusellile.
Päeva suurima elamuse pakkus meie pere seiklejahing aga õhtusel laeval, kus ta mingil hetkel mängunurgast lihtsalt kaduma läks. Õnneks jäi paanikahetk väga lühikeseks, sest ma jõudsin vaevalt peal laiali otsas ringi tormama hakata, kui mehike juba laevapersonali käekõrval nähtavale ilmus. Ta ise vist ehmatas rohkem kui meie. Süümekanupule jõudis sellegipoolest pressida, sest no mis ema see ometi on, kes oma lapse Tallinki laeval ära kaotab.
Tõsi on aga see, et aeg, mil lapsed on piisavalt suured, et koos nendega päris karusellidele ja mägedele ronida ei ole enam üldse kaugel ja seda aega ootan ma pikisilmi. Jah, rahakotile saab see paras pauk olema, sest tänapäeva lõbustuspargid on ikka kuradi kallid, kuid minu meelest ei ole maailmas väga palju toredamaid asju kui ühed korralikud ameerikamäed. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, kuidas me Joonataniga neil kiljume. Nojah, Emilit ma veel täiesti maha ei kanna, kuid üleliia kõrgeid ootusi talle ka parem ei pane. Kindlasti saab neil Allaniga mingi muu tegevuse juures täpselt sama lõbus olema. No näiteks malet mängides või 3000 tükilist puslet öö otsa kokku pannes.
Legoland ja Liseberg - suvel 2016 me tuleme!

Pildikesi igapäevaelust

Katan õhtusöögiks lauda. Kuna menüüs on lillkapsas ja vorstikesed ehk sellised suht hästi lõigatavad asjad, siis panen vahelduseks lastele ka lisaks kahvlitele noad. Sellised väiksed, mitte väga teravad, lastenoad. Kaelkirjakutega ja puha.
Lapsed saabuvad lauda. Võtavad istet. Joonatan märkab nuga.
Joonatan  Miks mul nuga on?
Emme      Et sa saaks toitu lõigata.
Joonatan (hüsteeriliselt ja lauast eemale tõmbudes) Väikestele lastele ei tohi nugasid anda!
Emme     Noh, ma mõtlesin, et sa oled juba nii suur laps, et saad lõikamisega hakkama.
Joonatan  Ei. Ma ei ole suur laps. Ma olen väike laps.
Emme    Kas ma siis võtan noa ära?
Joonatan  Jah!!!


Ilmselgelt on olnud mõju varasemal kasvatusel, et "väikesed lapsed nugasid ei puutu". Samas oli Joonatani reaktsioon ikka väga ebaharilik, sest tal pole absoluutselt mingit probleemi pidevalt kõikide teiste keelatud asjade käppimisega. Klassikaliseks näiteks oli vanaema Lembe pesumasin, mille nuppe ta (rangest keelust hoolimata) näppis ning seeläbi pooles korteris korgid välja lasi.

Lõpetuseks Joonatani kild Metsakalmistult.

Joonatan Kas me oleme nüüd surnuaias?
Emme  Jah.
Joonatan Aga kus siis surnud on?
Emme Maa all.
Ilme Joonatani näol oleks tulnud sel hetkel üles jäädvustada. See oli täiesti hindamatu. Ma loodan, et ma antud vastusega lapsele mingit püsivat traumat ei jätnud. Kuid kuna ta esitas sama küsimust pärast veel kümme korda, siis ilmselt arvas ta lihtsalt, et emme ajab mingit kägu.

Ninatark

Emili ja Joonatan harjutavad õhtuseks tsirkuse etenduseks. Emili turnib diivanil ja Joonatan teeb maas mingeid roomamisharjutusi, kuigi tegelikult tahaks temagi diivanile turnima, kuid Emili ei luba. Lõpuks viskab Joonatanil üle ning ta nõuab häälekalt, et tuldagu eest ja lastagu teda ka harjutama.
Emili: Oota veel.
Joonatan: Ma ei jaksa enam oodata. Ma olen nii kaua oodanud.
Emili: Kes kannab see kaua elab. (ning jätkab südame rahus oma tegevust).

Minul seal kõrval köögis vajus igatahes karp lahti. Mõni minut hiljem kordus sama olukord üksühele uuesti. Ning siis hiljem veel korra.
Kolmandal korral ei suutnud ma enam vaiki olla ning teatasin sellele väiksele ülbikule, kes julmalt oma vanust ja nutikust noorema venna peal ära kasutas, et oldagu nii lahke ning mindagu ja kannatatagu nüüd natuke ise ning vaadatagu, et kas siis elab kauem.

Lootusrikkalt

Täna on tore päev. Õues särab päike, räästas tilgub ja Emili väidab, et tema olla juba kuldnokka näinud.  Mina aga istun oma vastvalminud köögis laua taga, teen tööd ja kuulan üht imelisemat heli maailmas minu jaoks praegusel hetkel - pesumasina sumisevat häält. Jah peaeagu kolm kuud on möödas ajast, mil remont algas ning nüüd oleme kohas, kus köök on valmis, kodumasinad ühendatud ning tundub, et me tõepoolest ei peagi enam vannitoa aknalaual süüa tegema ning WC poti kaanel tomateid hakkima. (ok. seda viimast me päriselt ei teinud, aga noh WC poti vahetus läheduses toimus kogu söögitegu küll).
Varsti läheb õhtusöök ahju (jee  - mul on jälle ahi) ning enam ei ole ka kaugel hetk, mil saan esimest korda nõudepesumasina käivitada (jee - ma jõudsin 20nda sajandi teise poolde, mul on nõudepesumasin) ja arvestades musta pesu hulka saan ma seda imelist suminat kuulata ilmselt järgmised 24 h vahetpidamata.
Loomulikult on teha veel palju - tapeetida, ja liiste värvida ja paigaldada, kogu krempel tagasi kööki kolida ja koristada jne jne. Kuid ikka on elu juba palju helgem.
Eile õhtul me lihtsalt istusime Allaniga köögis, lugesime kodumasinate manuaale ja muudkui õhkasime, et küll on ilus.
Loomulikult oleme me ka seekord ilu nimel natuke praktilisusele lõivu maksnud, aga teisiti ei ole vist meie puhul võimalikki. Omal ajal sai isegi auto välimuse järgi ostetud.
Aga Joonatan ütles mulle hommikul, kui ma tutimütsi asemel kevadbareti pähe panin, et "sa oled nagu vanaema selle mütsiga." Ma väga ei lasknud ennast häirida, sest tema juttu ei saa tihtipeale tõepähe võtta. Ta väidab vähemalt korra päevas ka, et ma ei ole tema ema ja selles osas tean ma 100% kindlusega tõde.
PS. Vabandan juba ette pildi kehva kvaliteeti, sest fotokat mul ei ole ja pildistada ma ei oska. Kes paremat pilti tahab saada, see tuleb külla ja vaatab. Näiteks alates aprilli keskpaigast, kui liistud ja lambid ja muu ka paigas on. Külla tulles peab ühtlasi arvestama, et väga rikkalikku kostitust ei kaasne, sest remondi valmides on ühtlasi ka selgunud, et kõik olemasolev raha on selle alla magama pandud.

Naistepäev

On naistepäeva hommik.
Emme istub täiesti virgena voodis. Läheneb Joonatan kena kimp käes.
Joonatan: Ärka üles, unimüts!
Paus
Joonatan: Palju õnne sünnipäevaks!
Emme: Täna ei ole mul sünnipäev. Kas sa mõtlesid naistepäeva?
Joonatan: Jah. Palju õnne naistepäevaks!
Emme: Oi kui ilusad.
Joonatan: Need on roosid.
Ükski lill kimbus ei ole roos.
Emme: Nuusuta, kui hästi lõhnavad.
Joonatan nuusutab ja on siiralt üllatunud.
Joonatan: Oi. Ja kui hea pudru neist veel saab.
Emme on siiralt üllatunud. 

Elagu Eesti!

Täna oli üks eriti kummaline pidupäev. Hommik hakkas nagu ikka kaheksa ajal, kui meie pere äratuskell Joonatan luugid lahti lõi ning päeva igahommikuse avalausega "Millal ma Ipadiga mängida saan?" avas. Edasi oli plaan suunduda akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide rongkäigule ja pärast seda paraadi (või nagu lapsed järjekindlalt ütlevad "piraati") vaatama. Pärast hommikusööki riietuma asudes selgus tõsiasi, et kui pool elamist asub pappkastides, siis sanss oma värvitekkel kümne minuti jooksul üles leida on kaduvväike. Läks pool tundi ja tekkel jäigi leidmata. Tõmbasin siis suusamütsi silmini ja jooksime trammile. Vabaduse väljakule jõudes nägime rongkäigu saba mäkke kadumas. Toompea lossi hoovis jõudsime rongkäigule siiski järele ning Stenbocki majani kulges kõik ootuspäraselt. Sealt suundusime Harju mäele, et paraadiks kohad sisse võtta. Mäenõlvalt oli vaade kaunis hea ja ilm ju ka imeline, kuid lapsed süles kallakul tund aega seista ei olnud üldsegi mitte naljaasi. Selg vajutas ja käed kiskusid krampi, kuid alla ka ei andnud. Tänutäheks nähtud vaeva eest vähemalt kalli poja lai naeratus pea terve paraadi aja ning südamest tulnud "Ossaa!!" enamike sõjamasinate puhul. Lennukite ja helikopterite saabudes oli noormees lihtsalt vaimustusest keeletu.
Siiski olime paraadi lõpuks piisavalt läbikülmunud ja väsinud, et sõjamasinatele ronima minemise jätsime järgmiseks aastaks ning suundusime kohvikusse. Valik langes sel korral Vene Kultuurikeskuse restoranile Puskin, kus valikus ca 15 erinevat  sorti kohapeal tehtud pelmeene. Meie loogika kohaselt oleks koht pidanud täna ehk pisut vaiksem olema, kuid tegelikult saime viimase vaba laua. Pelmeenid olid tõesti vapustavalt head. Magustoite paraku mekkima ei saanud jääda, sest lapsed olid selleks hetkeks üles sulanud ja endid korralikult käima tõmmanud. Pakkisime nad jälle sisse ja tegime kiirelt sääred. Kodus jätkus pidupäev osadel lõunauinaku ja teistel remondile pihta andmisega. Kes värvis verandat, kes paigaldas põrandat. Virgunud lapsed (või noh õigemini Joonatan, sest Emili ei maganud) asusid isekeskis paraadi mängima ja muudkui marssisid mööda tuba ning röökisid teineteisele "Palju õnne vabariigi aastapäevaks!" ja "Tervist härra president!"
Mingil hetkel vanemate hoog ehitustöödes rauges ja selgus tõsiasi, et pidulik õhtusöök ei olegi vahepeal ennast valmis teinud. Suundusin siis poodi, kuhu jõudes, selgus, et täpselt viimasel hetkel. Põhimõtteliselt jooksin läbi müügisaali ja haarasin lennult erinevaid toidukaupu ning minu järel viimane kassa ka suleti. Müüad vaatasid mind nagu mingit ullikest, kes ilmselt alles poole päeva pealt oli avastanud, et tegemist on riigipühaga. Kodus selgus, et valik ei olnudki kõige hullem. Kiluvõileiba ja seenesalatit sai. Täidetud mune paraku mitte. Katsime siis piduliku (akna)laua, sest klassikalises mõttes söögilauda täpselt nagu köökigi meil hetkel ei ole ning asusime vahepeal lindistatud kontserti vaatama-kuulama. Kohustuslik viinapits Eesti terviseks tahtis ka võtmist, kuid pitsid olid paraku sarnaselt tekliga ühes kastidest ning seetõttu lõime oma värvilõhnalises elamises sel aastal kokku nukuteetasse.
Kontsert ise oli väga äge ning lapsed jäid samuti väga rahule. Õhtuseks unelauluks nõuti Eesti hümni ning hetkel kostab nende vooditest järgmine kuuldemäng.

Joonatan (eriti venitaval viisil): Ei leia miiina iiial seal, see suuuure laia ilma peal, mis armas oleks ka, kui sa mu armas isamaa!

Emili (skandeerides): Palju õnne, palju õnne, palju õnne, palju õnne Eestimaa! Hipp-hipp-hurraa! Palju õnne Eestimaa!

Ühtlasi õnnitleme ka vanaisa Väinot!

Vastlakukkel

Huvitav, kas ma olen ainus inimene, kes leiab, et vastlakukkel on üks parimaid magustoite, mis välja mõeldud?
Ei suuda mina aru saada, et miks neid ainult kord aastas nädal aega korraga pakutakse ja siis ime jälle kaksteist kuud näppu. Verivorsti ju müüakse suvel ka??
See pole üldse õiglane ega ilus. Ma vastlanädalal muutun täiesti hüsteeriliseks, sest ma üritan selle paari päevaga süüa nii palju kukleid kui vähegi võimalik, sest on ju teada, et nii pea jälle ei saa. Kui juba kirumiseks läks siis kirun ka kõiki neid kondiitreid, kes leiavad, et vastlakuklisse võiks moosi panna või tehisvahukoort kasutada. Ärge kiusake inimest!
Linna parimad kuklid (kui võtta arvesse avalikud kohad ja mitte koduköögid) on minu hinnangul juba teist aastat järjest Cafe More's ning vabariigi parimad Viljandi kohvikus Fellin, kus on rootslasest kokk, kes tegi rootsipäraseid (mandlimassiga täidetud) kukleid, mida nähes ma vastlaõhtul suurest liigutusest ja rõõmust peaaegu nutma hakkasin.
Rootslastel muidu on olemas täiesti kinnitatud standardid vastlakuklite (semlorite) kvaliteedi kohta. Äkki peaks algatama aktsiooni, et need ka Eestis sisseviidud saaks?

Ja kõik kommentaarid teemal "keegi ei keela sul kodus küpsetada" hoidke nüüd, head sõbrad, heaga endale, sest mul on köök teist kuud remondis ja enne kevadet ei saa ma teha ühtegi rooga, mis hõlmaks endas ühel pliidiplaadil keetmisest keerulisemaid toiminguid.

Ah jaa - kui keegi tahab mulle kukleid küpsetada siis need võtan ma hea meelega vastu. Aga siis peavad ikka standarditele vastavad olema :-)).

Hamburger

Vanaema Lembe sünnipäeva (laiemale üldsusele sel aastal Vastlapäeva nime all tuntud) õhtul Viljandis.
Emili ja Joonatan on voodis emme kaisus, kuidagi läheb jutt toidule ning lapsed räägivad hamburgerist (rõhk teisel silbil).
Emme:  Kas te üldse teate, mis asi hamburger on?
Lapsed: Jah.
Emme:  No milline see siis on?
Emili:   Hamburger on nagu vastlakukkel, ainult soolane.
Joonatan:  Jah, selline soolane toit, mis tuleb ära süüa.

Võõrkeel

Emili tuli täna lasteaiast ja teatas, et nad rääkisid täna sellest, et mis siis teha kui võõrkeel läheb ninna.

Emme: Ninna?
Emili: Jah.
Emme: Võõrkeel
Emili: Jah
Emmi: Äkki ikka oli jutt sellest, et kui võõrkeel on suus.
Emili: Ei, ninas.

Hämming.

Emme: Kas see oli mingi naljajutt, mida õpetaja luges?
Emili (juba kergelt ärritudes): Ei. See oli tõsine jutt, et mis siis teha tuleb. Noh nagu Liisbetil Jaanikingu raamatus.
Emme: Aga mis siis teha tuleb, kui võõrkeel läheb ninna?
Emili: No, siis tuleb üks nina pool kinni panna ja siis teisega, kus võõrkeel on, tuleb sedasi kõvasti nuusata.

Paus. Emme on endiselt hämmingus. Midagi nagu koidaks aga samas ei koida ka. Ja siis läks äkki lamp põlema.

Emme: Võõrkeha!!!
Emili: Nojah, võõrkeha.

Magavad!

Mida teevad lapsed, siis kui nad meie teada magavad...

Aruanne ja vabandused

Kallid sõbrad, paluks mitte kurjustada, kui siia blogisse just liiga sageli sissekandeid ei teki. Kuna olen hetkel täie auruga Hunt Kriimsilma tegemas, siis lihtsalt ei jätku jaksu veel siin ka elu ülal hoida.
Millega ma siis tegelen? Dramatiseerin ühte teost, tõlgin teist, kirjutan kolmandat, panustan ühe uue huumoriprojekti sündi, löön kampa hingamiskursuste korralduses ning kõigele lisaks veel olen oma isikliku kodu alumise korruse remondi projektijuht.
Kui kõik läheb plaani päraselt, siis kevadel võib nautida esimesi töövilju ning sügisel teisi. Kui miskit vaatamiseks-kuulamiseks välja tuleb, siis annan teada.
Seniks, seltsimehed, pidagem vastu! Kevad pole enam kaugel ja suvi teatavasti tuleb ka sel aastal kohe pärast kevadet.

Vesi

Emili mõtiskles täna vee ja jää ning talve ja suve üle. Lõpuks tuli ta välja sellise teooriaga:
Aga äkki on nii, et seal vee sees elab selline olend, kes suvel ennast kogu aeg liigutab ja siis vesi on soe ja selline vedel. Aga talvel see olend muudkui mõtleb ja mõtleb kuni jääb magama ja siis vesi külmub ta ümbert ära. Ja siis kevadel see olend hakkab jälle niimoodi liigutama ja ennast siputama.

Hommik

On hommik. Kuskil kaugustes heliseb äratuskell.
Vahemärkus: kaugstes sellepärast, et nagu igal ööl on taaskord Joonatan ja Allan umbes kell kolm kohad vahetanud. Või noh kui olla aus ja mitte nii viisakalt väljenduda, siis tuleb Joonatan igal öösel emme-issi tuppa ja viskab issi julmalt voodist välja. Tehes seda nii väikese inimese kohta hirmutaval toonil oma kallile isale  "Sina ei tule siia!" käratades. Kuna keegi meist ei viitsi temaga sel kellaajal vaielda, siis kolib Allan rahumeelselt lastetuppa, et väikemees saaks hommikuni jäänud tunnid veeta jalgadega emmet tagudes. Joonatani magamisstiil on väga ilusti esitatud joonisfilmis "Lepatriinude jõulud" stseenis, kus Pedrole kuuluv kirp/koer magab jalad õhus visklemas.

Süzee juurde tagasi tulles. Kõlab äratuskella helin, see lüüakse kinni. Hetk vaikust ja siis küsib Joonatan täiesti virgel häälel:
Kas see oli suitsuandur?

Pilvelõhkujad

Meie kodu akendest paistavad pilvelõhkujad. No kui täpne olla siis on tegemist siiski nende Tallinna kesklinna kõrghoonetega, kuid kui Munamägi kvalifitseerub siin Maarjamaal mäeks, siis võib neid maju ka pilvelõhkujateks nimetada. Joonatan on nendest hoonetest lummatud. Küll vahib ta neid trepiaknast, küll käsib end sülle võtta ja kiikab vannitoa aknast. Eriti ägedad on pilvelõhkujad pimedas, sest siis saavad tuled ja tulukesed täiega särada. Ilu on teatavasti vaataja silmades - ühe mehe valgusreostus on teise (pisut väiksema) mehe ime. Lõhkujaid saab poiss imetada ka lasteaiast koju kõndides, sest siis need paistavad erinevatelt teelõikudelt ja Joonatan teab täpselt millal ja kuhu vaadata tuleb. Täna siis leidis koduteel aset järgmine kahekõne.
Joonatan(heldimusega) : Pilvelõhkujad!
Emme: On jah, pilvelõhkujad.
Joonatan: Üks on kolmnurgaga ja teine ristiga.
Emme (visuaali kontrollides): On jah.
Joonatan: Üks on seebi panga maja ja teine svisshotell.
Emme (pisut üllatunult): On jah.
Joonatan: Seebi panga majas seebitatakse ja svisshotellis söödakse. (paus) Mõnikord.
Emme on lihtsalt jahmatusest tumm.

Hiljem kodus küll selgus, et seda, et kolmnurgaga maja on Seebi pank ja et see teine on svisshotell, olla issi briifinud, kuid vastavad tegevused antud asutusis järeldas Joonatan täiesti omal käel. Kusjuures täiesti pädevalt järeldatud!

Ühtlasti teab Joonatan veel, et pilvelõhkujate katusel vilkuvad punased tulukesed on selleks, et lennukid neile otsa ei sõidaks. Samas mängitakse aga klotside ja lennukitega mänge, mida võiks tingilikult nimetada 9.11 ainelisteks. Need mängud on poiss täiesti ise välja mõelnud, sest antud ajaloosündmusest ei ole teda meie teada keegi briifinud. Me igaks juhuks ei hakka sellest mingeid järeldusi tegema ja väga lapse mängudesse sekkuma ka nagu ei tiku. Ehk on Kapol parajasti muud tegemist, kui tulla kontrollima, et ega me oma pojast juhuslikult tulevast terroristi ei kasvata. Võib muidugi ka olla, et tegemist eelmise elu flashbackiga. Kes teab, kes teab.

Roheline kaart

See uus Tallinna ühiskaart on üks paras nuhtlus ma pean ütlema. Ma olen vist selle aasta nelja päevaga sõitnud rohkem ühistranspordiga kui viimase nelja kuuga. Kesklinna inimesena liikusin varem igale poole jalgsi. Nüüd äkki enam ei kõlba. Igale poole on tarvis trammi või bussiga liigelda. Kohe päris tõsiselt. Enne mul ei tulnud pähegi kahte peatust trammiga minna. Milleks. Nüüd äkki on asfalt libe ja mingid ollust sajab, kaart on taskus, lähme trammiga, pole probleemi. Kui see asi nii edasi läheb siis hakkab see lõpuks ka kehakaalule.
Mina olengi see indiviid, kelle pärast ühistransport on ülekoormatud. Õudne.
Lisaks muule, sain ma hakkama veel ka sellega, mille eest härrased Juur ja Kivirähk oma aasta avasaates kodanikke hoiatasid. Suundudes kesklinnast Järvele ma nimelt ei viitsinud õiget numbrit bussi ära oodata ja hüppasin esimese ettejuhtuva peale lootuses, et "küllap see läheb ka kohale". Bussi peal märgitud lõpp-peatus tundus loogiline.  Läks ta jee. Algus oli paljulubav ja buss suundus soovitud suunas. Ühel hetkel aga keeras ta järsult paremale ja ma sattusin sõna otseses mõttes kurat teab kuhu. Te kindlasti teate seda betoonplokkidest seina, mis enne Järvet piki Pärnu mnt.d jookseb. Vot nüüd ma tean, mis selle seina taga asub. Kui ma edaspidi samasse ämbrisse ei astu, ei satu ma sinna ilmselt enam kunagi, sest kellelgi teisel peale sealsete elanikke sinna küll asja ei ole.

Ühesõnaga Head Uut Aastat, armsad sõbrad ja ärge siis tasuta bussisõiduga liiale minge!

PS. sellest, kust ja kuidas mittetallinlased edaspidi pileteid peaks soetada saama, ei suutnud me Allaniga kümne minuti jooksul buss nr. 18 peal infostendi tudeerides küll kumbki aru saada. Nemad siis ilmselt kõnnivad need minu poolt käimata jäävad kilomeetrid tasa ja lähevad suvele vastu rannavormis, samas kui mina ostan aprillis ilmselt uued püksid. Ega oma pealinlust pea siis häbenema!

Uus soeng

Lasin eile juuksed ära lõigata. Mitte lühemaks vaid ikka kohe lühikeseks. Oleks veel lühemaks lasnud aga juuksur nii ilusti palus, et mul hakkas tast kahju ja nõustusin siis tema pakutuga. Laste reaktsioonid olid iseloomudele vastavad.

Kõigelevastuvaidleja:
Emme: Noh, Joonatan, on ju ilus?
Joonatan: Minu meelest oli enne ilus.

Äärmiseltpessimistlikumaailmavaateesindaja ehk Emili halas pool õhtut, et tema peab nüüd peres ainsana pikkade juustega olema. See ei olevat kohe üldse aus. Minu pakkumisele, et kuule, lõikame siis sulle ka sellise soengu nagu emmel, vastati loomulikult eitavalt.

Juuksed sain muide juuksuri juurest kaasa. Nüüd ei teagi mida nendega teha. Otsiks mõne kiilaka nuku või äkki teeks pintsliks. Tartu Mänguasjamuuseumis on ühes nukumajas juustest tehtud nukuhari ja nukuhambahari. Need valmistas mees, kes oli kümme aastat kartulisalves või laudas või kuskil varjul. Kõige põnevam eksponaat terves muuseumis mu meelest.

Jõulude ootus

Joonatanile pisteti lasteaias käärid pihku ja teda tabas raskemakujuline lõikamismaania. Jätsime siis suure lõigutud paberitükikeste hunniku aeda maha ja tulime koju, et lõikuda valmis teine sama suur mägi ka siin. Laps oli vaimustuses, emme oli vaimustuses. On ju tore, kui laps istub ja tegeleb süvenenult millegagi? Paraku jäi lõikamisõnn meie majas üürikeseks, sest Joonatanil läks täpselt üks päev aega lahti hammustamiseks, et lõigata saab lisaks paberile veel muudki. Enda juukseid ja riideid näiteks. Nüüd ongi käärid taas kapi otsas ja Joonatan tavapäraste pättuste juures tagasi.
Üheks selliseks on näiteks lume söömine. Iseenesest suht süütu tegevus, kuid Tallinna kesklinnas mitte just kõige soovitavam. Lasteaias pidavat ka Joonatan ja tema truu kuriteokaaslane Jakob igal võimalikul juhul lund sööma. Nii juhtuski, et kui Joonatan siis emmel sinisilmselt uuris, et millal küll kevad tuleb, teatas emme südametäiega, et kevad tuleb siis kui teie Jakobiga olete kõik lume ära söönud. See võttis mehe mõtlikuks. Jakob aga meeldib Joonatanile väga. Joonatan oli laupäeval lausa kurb, et ei saa minna lasteaeda Jakobiga mängima. Kasvatajate hinnangul pidavat nad suht ühte masti mehed olema, mis tähendab ka seda, et pättused naljalt tegemata ei jää ning järelemõtlemistool juba tühjalt ei seisa. Õnneks on neil veel kolmas kambajõmm Sander, kes tundub selline vähe rahulikum tegelane. Aga noh, mis mina ka tean, ma näen neid ju viis minutit hommikul ja teine viis õhtul.
Jõulukuu uudistest veel nii palju, et hooaja spordiala on meil tuuleveskitega võitlemine. Ehk, et meie Allaniga üritame mingilgi määral kontrollida laste magusakonsumeerimist. Täiesti läbikukkunud üritus muide. Eile said lapsed Elisa jõulupeol (mis muide oli väga vahva ja toimus Premia jäähallis) kumbki 700 grammise kommikoti. Me siis mõtlesime välja reegli, et eile võivad süüa nii palju kui tahavad ja edaspidi saavad iga õhtu ühe kommi valida. Nad siis hakkasid sööma nii palju kui tahavad. Ma istusin, vaatasin ja tundsin kuidas iga kommiga käed järjest rohkem värisema hakkasid. Ma usun, et kui me ei oleks kotti käest võtnud oleks Joonatan selle ühe soojaga tühjaks söönud. Õnneks said lapsed ise ka aru, et vist aitab. Hilisemast õhtusöögist noormees loomulikult keeldus. Ainult vett käis iga poole tunni tagant küsimas. Ma ei kujuta ette, et kuidas nendest "üks päev nädalas on kommipäev" riikides/peredes see päev üle elatakse. Meie põrgulised olid õhtul ikka täielikud energiapommid ja Emili puhul kaasnes sellega veel suur trots ja vanemate pikalt saatmine.
Täna aga jätkame jõulupidude nädalaga ning kui vahepeal maailmalõpp ei saabu, siis jõuame ehk ka pärisjõuluvana ära oodata.

Üks väike Liis

Taaskord tänu Laulukarusellile kõlavad meie elamises nüüd kahel häälel järgmised lauluread:

"Üks väike Liis paneb silmad särama,
ajab nutu ära ja teeb tuju heaks!
Üks väike Liis peab ikka kõlama,
jah laul peab kõlama, sel kaunil maal."

Mina küll neid parandama ei hakka.

Antud laulu originaali võib vaadata siit.
Peaks olema antud saate teine esineja.

Ühtlasi arendab Laulukarusell ka filosoofilist mõtlemist. Joonatan nimelt lähenes üks päev siin mulle küsimusega:
"Emme, kas sa tead, mis on õnn?"
Ma ei jõudnud veel midagi kosta, kui laps ise vastas endale lauldes:
"Õnn on see, kui võid rändama minna,
muusikamaale, helide linna.
Ja sinus eneses kõlab üks viis,
õnnelik olla võid siis."

Mitte ainult suhkrust, jahust ja maasikavahust

Täna selgus, et ühe põhilistest tarkustest, mis aitab elus hakkama saada, on meie kolmeaastane mehike igatahes omandanud.

Joonatan: "Igas tüdrukus on peidus natuke nõida!"

Puhas kuld. Nüüd jääb veel üle ainult loota, et järgneva viieteist aasta jooksul õpiks noormees eristama, milliste eksemplaride hingesügavustes leidub natuke Nöbinina ja millistel Bellatrix Lestrange'i. Kui see ka selge, võib ema süda rahulik olla.

Jõud lõppeb, ei jaksa enam.

Nüüd järgneb üks suur hala.
Teate, ma lähen kadedusest roheliseks iga kord kui keegi kellel on umbes sama vanad lapsed kui meil teatab, et tema lapsed nii kenasti mängivad koos ja nii hoiavad üksteist. Meie omad hoiavad üksteist ainult kord päevas enne magama jäämist. See tähendab, et siis kui nad on juba magama pandud ja vanemad leiavad, et nad võiks magada, siis nad moodustavad mingi uinumisvastase ühisrinde ja tegutsevad sõbralikult koos. Muul ajal toimub üks suur kaklus ja vingumine. Ja meil on sellest niiiiiiiii kõrini. Nad ei suuda viite minutit ka ühes toas viibida, ilma tülli minemata. Kui me ei taha, et nad kakleks, peab üks meist nonstop nendega mängima ja seda me paraku ei suuda kogu aeg. Täna näiteks läksin lastele aeda järgi. Kõigepealt võtsin Emili ja siis me jalutasime Joonatani lasteaeda. Mingi sõnelus tõmmati käima juba riietusruumis (teemaks oli vist, kes millise kapi ees istuda tohib), kuid see õnneks sumbus. Aga kohe kui me lasteaia uksest välja olime saanud algas jaur alatisel teemal "kes kõige ees saab kõndida" ja kaks sekundit hiljem üürgas Emili üle terve tänava ning sellest veel viis sekundit hiljem jäi Joonatan kõnniteele seisma ja teatas, et tema siis ei tulegi koju. Ma ütlen ausalt, mul tekkis kange tahtmine sel hetkel neile mõlemile poekotiga piki pead äsada. Loomulikult ma ei teinud seda. Alustasin läbirääkimisi ja veenmisi (loe: hardat palumist, et äkki ikka saaks rahulikult koduni kulgetud). Parimat toimivat nõksu - lihtsalt minema kõndimist - ma kesklinna tänavail paraku rakendada ei saa, sest Joonatan on suht ettearvamatu ja ma küll ei julge pead anda, et ta autoteele ei jookse suure viha ja nördimusega.
Kui mulle oleks meeldinud pidevalt ületamatute erimeelsuste lahendamisega tegeleda, oleks ma diplomaadiks hakanud. Aga mulle ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Ei meeldi kavaldada, meelitada, igat kuradi pisiasja läbi mängu lahendada, iga sammu juures üritada kolm sammu ette näha, et ennustada, kes millise liigutuse peale jälle solvub või üürgama pistab. Ma ei taha olla pidevalt mingi kloun. Mulle meeldiks kui mu viiene tütar näitaks oma venna suhtes lahkust ja sõbralikkust üles ka muul juhul, kui ta sellest mingit isiklikku kasu näeb ja mu kolmene poeg ei üritaks igal võimalikul juhul oma õde välja vihastada. Kas neile tõesti meeldib, kui teine on kurb ja nördinud?? Mis see neile annab?
Samuti tahaks ma teada, et kes kurat programmeeris need lapsed nii, et alati on tarvis mängida selle asjaga, mis parasjagu teise käes on!!!!
Mul on lihtsalt sellest igapäevasest lahingutandrist nii kohutavalt kõrini. Ja enamus päevast on nad ju ometigi lasteaias. Ma olen juba täiesti selleks emaks muutumas, kes läheb oma lastele aeda võimalikult hilja järgi, et see õhtune "tore kvaliteetaeg pereringis" kujuneks võimalikult lühikeseks. Kurb, aga tõsi. Hetkel.
Ma ei teagi, mida teha. Harjuda, et nad on nagu nad on ja neilt mitte midagi enam eeldada? No mismoodi sa harjud sellega, et su oma kodu on sõjaväljaks muudetud?