WANTED!

Mõni päev tagasi läks kaduma Joonatani ööuni.
Me oleme ääretult kurvad ja igatseme kallist sõpra väga.
Joonatani ööuni jõudis enne kaotsiminekut meie peres kõigest paar nädalat viibida ja me hakkasime teda väga armastama.
Tundemärgid: magus, sügav, rahulik, sisaldab palju vahvaid unenägusid.
Eriti häiritud on tekkinud olukorrast kadunud ööune suur sõber Emme ööuni.
Kui keegi peaks Joonatani ööund kuskil kohtama, siis palun-palun-palun öelge talle, et me väga ootame teda tagasi ja elu ilma temata on just varastel hommikutundidel üks suur hädaorg.

Emili ja Merilin

Brüssel, juuli 2012

Brüssel, aprill 2011

Annika

Täna leidis emme ja Emili vahel aset dialoog, mis võtab päris hästi kokku Emili olemuse.

Emili ja Joonatan pugivad hommikuputru ja leiavad sealt seest kakaonibse, mis emme mingi uitmõtte ajel sinna lisanud oli.

Emili: Miks need kasulikud on?
Emme: Toorkakaos on väga palju mineraale. Söö, siis kasvad suureks ja tugevaks.
Emili: Ma ei taha tugevaks kasvada.
Emme: Sa siis ei taha olla nagu Pipi?
Emili: Ei. Ma tahan olla nagu Annika.

Tõsi ta on. Emili ei ole mitte üks teps nagu Pipi ja on kohe täitsa nagu Annika. See on tegelikult nii armas. Ainus mure on selles, et emme on vist rohkem nagu Pipi ning peab nüüd õppima aksepteerima seda väikest Annikat, kes kohe üldse ei taha Pipi olla. Näiteks viimati Belgias lõbustuspargis nägi emme kurja vaeva, et lasta Emilil rahus karuselli kõrval seisata ja oma vähest julgust kokku koguda. Emme oleks ju kohe, Emili kaenlas,  karusellile tormanud ja alles hiljem võibolla veidi hirmu tundnud. Jah, Emili sai karusellil aru küll, et on väga äge ja hiljem sõitis veel ja veel, kuid see seismise, vaatamise ja enda kogumise hetk enne igat uut karuselli, ei jäänud sellest grammigi lühemaks.

Huvitav, kas elus hakkama saavad pigem Pipid või Annikad? Aga kummad õnnelikumad on?

Millal maksan memme vaeva?

Teatame uhkusega, et meie järeltulev põlv alustas täna ametlikult memme vaeva maksmist.
Olime nimelt Suislepas ja lapsed toimetasid asiselt õues. Joonatan oli reibas ja rõõmus ning keegi kohalviibinud vanemlikust ega vanavanemlikust kontingendist ei tundnud endas erilist motivatsiooni teda lõunaunne panema hakata. Hilisel pärastlõunal juhtus aga selline lugu, et laste mängu jälgival emmel tikkus diivanil silm vägisi kinni vajuma. Tegigi siis emme lastele ettepaneku, et täna võiksid nemad hoopis emme lõunaunne panna. Emili ja Joonatan haarasid mõttest kinni ning järgnes emme selja sügamine neljal käel ning Emili esitas ka unelaulu "Väikesed täiskasvanud kõik magavad juba...". Emme jäi sügavalt magama ja lapsed suundusid õue koos vanaemaga toimetama.
Pikk unevaba päev värskes õhus pani ühtlasi veel aluse mõnusale jalgpalliõhtule, sest noorem generatsioon lükkas teel Suislepast Viljandisse silma joonelt kinni ja ei avanud seda ka tuppa transportimise käigus rohkem kui vaid hetkeks. Nii saidki vanemad kell pool kümme üksteisele sügav hämmeldus näos otsa vaadata, teleka käima panna ja külma õlle klaasidesse valada. Ei mingeid vaidlusi ja väljapressimisi teemal, et kelle kord on lapsi magama panna ja kes saab rahus vutti vaadata.
Elu nagu lill!

Piiter

Emili ja Joonatan pakkisid oma seitse ( või pigem seitsekümmend) asja ja sõitsid suveks vanaema juurde maale. Täpsemalt Viljandisse. Emme ja issi aga pakkisid oma seitse asja, võtsid vanaisa Jaagu kaasa ning põrutasid rongiga kolmeks päevaks Piiterisse. Seal sulanduti kiiresti kohalike sekka ning viimaseks päevaks saavutati tase, kus võis juba vabalt muuseumides kohalikena esineda ja tänaval turistidele teed lähimasse metroopeatusesse juhatada.
Eestile lähim suurlinn tervitas meid mõnusalt sooja ja veidi vähem mõnusalt tuulise ilmaga. Olime tegusad ja nägime palju, läbides oma väikeste jalakestega kümneid kilomeetreid päevas. Käisime Venemaa vanimas, Peterburi Aleksandri Teatris, Ibseni "Hedda Gableri" ja Gogoli "Revidenti" vaatamas, sõitsime laevaga Peterhofi, teise laevaga Neeval ja kanalitel, kolasime Peeter-Pauli kindluses ja ronisime Iisaku katedraali kupli alla, külastasime Mensikovi paleed, sõjamuuseumi, Marli lossi, Dostojevski, Krõlovi ja Tsaikovski haudu. Puskini muuseumi meid paraku ei lastud ja Peterhofi palee ukse ees keerles nii lõputu saba, et piirdusime vaid imelise pargi ja purskkaevudega.
Hommikusöögiks sõime kaaviari ja kõrvale jõime sampanjat. Vabanduseks võib öelda, et tegemist oli pulmaaastapäevaga.
Lapsed samal ajal kasvasid kõvasti suuremaks. Joonatan jättis oma lainetavad lokid Viljandi juuksuri põrandale ning õppis iseseisvalt pükse jalga panema. Olla oldud väga tublid ning vanemate paiknemise või naasimise vastu mingit huvi ei ilmutatud. Õnneks läksid ka ilmad soojaks ja Viljandi kui suvituslinn leidis eesmärgipärast kasutamist.
Nüüd puhkame nädalapäevad kodumaal ning siis pakivad juba emme ja Emili oma seitse asja, võtavad vanaisa Jaagu kaasa ning põrutavad Euroopa pealinna Brüsselissse sõpradele ja sugulastele külla.

Nalju ja naljandeid

Emme: Mul kurk valutab.
Joonatan (hoolivalt): Kuhu sa selle ära lõid?

Joonatan lõpetab söömise: Aitäh, kõht on täis. Mutionu külas käis. Väga hea toit oli. (see kordub päevast päeva. Miks või kust, me tõesti ei tea.)

Emili on unine ja ei taha ülestõusta, kuid on lasteaiapäev. Joonatan istub Emili voodi kõrval ja muudkui laulab: Pasunad puhuvad, tõuske üles magajad! Tuul puhub pasunat, tõuske üles magajad!

Emme meigib ennast ja Joonatan jälgib teda. Pikalt. Kui emme ripsmete värvimiseni jõuab, küsib Joonatan: Mis sa OMETI teed?

Seoses Ipadi lisandumisega meie leibkonda, teevad ka lapsed esimesi tutvusi puutetundlikkusega.
Emme istub diivanil ja kirjutab midagi oma arvutis. Joonatan läheneb, algul jälgib toimuvat, ühel hetkel hakkab paaniliselt arvutiekraani näpuga taguma. Kui see ei tööta, siis võtab terve käe appi ja üritab keset ekraani ilutsevat kujundit vasakule ära vedada.
Emme: See ei ole touchekraan.
Joonatan jääb mõttesse.
Joonatan: Ei ole jah tatsekraan.

Joonatan käib mööda tuba ringi ja hoiab oma kõrvu peos. Emili seletab midagi laua ääres.
Joonatan: Ma ei usu oma kõrva, et mis Emili räägib.

Aitäh!

Üks suur tänu inglitele, politseile ja päästeteenistujatele!
Eile Tallinna kesklinnas auto küljest leitud pomm oli meie kodust 150m ja Emili lasteaiast 50m kaugusel. Me käime ja sõidame sellest kohast igapäevaselt mööda.
Lasteaed jäi politsei poolt eraldatud ala sisse. Eile oli suhteliselt seikluslik, Joonatanil ikka ülipõnev aknast vilkuritega autosid vaadata ja Emilile järgi minnes politseiga juttu teha. Täna alles jõuab kohale, et mis oleks.....

Hommikune nipinurk

Ja nüüd kallid lugejad, midagi eluks vajalikku:
Kuidas korraldada koduste vahenditega ja suurema vaevata iseendale väiksemat sorti infarkt või suuremat sorti ehmatus.
1. Pesta ära vihmakile (no tegelikult see esimene etapp ei ole obligatoorne, saab läbi ka täitsa kuiva tumedamat sorti riideeseme või kilega)
2. Minna rõdule ja riputada kile magamistoa akna taha konksu külge kuivama
3. Tulla tuppa ja selle kahe (2!) sekundi jooksul unustada täielikult eelneva viie (5!) sekundi jooksul toimunu
4. Tõmmata magamistoa aknal kardin üles ja olla sekundi (1!) jooskul täiesti veendunud, et su kolmanda korruse rõdul seisab mingi tont (varas, sarimõrtsukas jne), kes valmistub aknast sisse ronima.

See on hea mäng veel selles mõttes, et saab täitsa üksi mängida ja lugematu arv kordi, sest tänu kolmandale punktile tundub iga kord nagu esimene.

Jõudu seltsimehed!

Kaklusklubi ehk tekitame tühjast tüli

Emili ja Joonatan on saavutanud omavahelises kisklemises korraliku kesktaseme. Loodame, et nad sellele tasemele jäävadki ja ei ründa tulevikus meistriklassi. Nad on võimelised kaklema ükskõik mis põhjusel ja ükskõik mis hetkel. Ametlik termin on vist "lambist". Täna hommikul näiteks korraldati korralik kisma ajakirja "Elukiri" omandiõiguste üle. Nad meenutavad mulle ühte pensioniealist abielupaari (ei hakka siin nimesid nimetama, kes teab see teab), kes on teineteise suhtes rakendatavast verbaalsest vägivallast sõltuvuses ja lähevad ilmselt üle keha kihelema kui mõnda aega ei ole saanud vastastikku teravusi pilduda.

Teeme lapsevanema päeva põnevaks!

Joonatan on siiani olnud poiss, keda lõunaunne saada ei ole olnud eriline raskus. Veerand tundi, teine kord pool tundi, uinutamist ja tehtud. Ilmselgelt selline asjade korraldus noormehele enam ei sobinud, sest nüüd ta kategooriliselt keeldub pakutavast lõunaunest ja teeb kõik (ja ma mõtlen tõesti kõike) endast oleneva, et uinumist vältida. Täna näiteks viimases hädas hammustas iseenda kätt, et vägisi pealetükkivat und ära ajada. Olles poolteist tundi pojaga maadelnud ja proovinud nii ussi- (unejutud, -laulud, seljasügamised) kui püssirohtu (ähvardamine, karjumine, pikemaks ajaks ruumist lahkumine) andis emme alla. Kui päevane mittemagamine tähendas omal ajal Emili puhul seda, et ööuni tuli õhtul lihtsalt mõnusalt vara ning seoses sellega selline asjade käik oli nii mõnigi päev lausa tervitatav, siis Joonatani mittemagamine on täielik loterii. Variant A - päev jätkub pideva vingumise saatel ja ööuni saabub N ajal röökides. Variant B - poiss kukub N kellaajal pärastlõunal suvalises kohas "lõunaunne" ning ööuni saabub seetõttu pehmelt öeldes hilja. Seega emme ei hakanud mingeid panuseid tegema, et kuidas meie päev edasi välja näeb. Juhtus aga nii, et Joonatan valis võimalikest variantidest kõige "põnevama". Olles äravaadanud Kanepi mängu avaseti (emme selgitustest hoolimata pidevalt poolatarile plaksutades), suundus mehike kõrval tuppa "mängima".  Kuna emme tegeles parajasti Kanepile kaasaelamisega (loe: kuhjaks omi närvirakke teleka ette hunnikusse), siis oli kõrvaltoas valitsev vaikus üsnagi tervitatav. Mängu lõppedes aga millegipärast ei järgnenud hüüdele "Joonatan, läheme Emilile lasteaeda järele!" oodatud reaktsiooni. Kiire pilk üle ukse näitas seda, mida oligi arvata, väike vapper tinasõdur magas südamerahus keset tuba ärajäänud und. No kui magab, siis magab, mis siis sellest ikka? Aga ei, sõbrad, siin on ka konks - lähme Emilile lasteaeda järele ei olnud lihtsalt suvaline pick-up-line. Suurem laps tuli lasteaiast järgmise 30 minuti jooksul tõepoolest koju saada. Olles võimalikud variandid peas läbi mänginud ja kaasvastutajaga (loe: Allaniga) konsulteerinud, töötas emme välja järgmise tegevusplaani: Joonatan magab; emme hüppab rattale ja käib välgukiirusel Emilil järel ära, jõuab vähem kui 10 minutiga tagasi; Joonatan magab ka tagasijõudes. Need närvirakud, mis pärast 2h tennisevaatamist veel alles olid, kulusid nüüd kaheaastast üksi koju jättes marjaks ära. Aga plaan igatahes töötas. Tore oleks, kui rohkem taolisi ekstreemsusi meil siin ei korraldataks. Kuigi sel ajal kui emme ja issi lapsed olid, ei oleks selline asjadekäik sugugi erakordne olnud. Alles hiljaaegu rääkis keegi, kuidas omal ajal oli täiesti igapäevane, et kolmene ja ühene saadeti koos õue ja kolmene siis vastutas, et ühene ka elus ja tervena hiljem tuppa naaseb.

Retooriline küsimus naabrimehele

Kui sul ei ole kaks aastat rõdupiiret olnud ja sa nüüd oled otsustanud selle endale rajada, kas oleks väga kontimurdev olnud teha samasugune nagu meil???
Põhimõtteliselt meil ei olnud plastmassist ja sammastega. Minu meelest täitsa normull piire on.
T..., ma ei või. Nagu Mustamäe.
Meil ainult kaks rõdu siin majal ongi.

Mida kõike me multikatest teada ei saa

Juhtusin täna laste kõrvalt Muumide multikat kuulama.

Piripiiga, Väike My ja Muumitroll arutavad Muumimamma sünnipäeva kingitust.

Väike My: Kingime talle rula. Mulle küll meeldiks.
Muumitroll: Mamma ei oska rulaga sõita.
Piripiiga: Pealegi pole see üldse naiselik.
Muumitroll: Ja kes siis meile süüa teeb, kui ta kukub?

Veidi hiljem.
Muumipapa on rattaga kukkunud ja põlve kriimustanud. Mamma tohterdab seda. Tuleb Muumitroll.
Muumitroll: Oi Papa, mis sinuga juhtus.
Muumipapa: Ah ei midagi, ainult väike kriimustus.(paus) Aga ka sellest võib veremürgitus tulla.

I rest my case, lähen teen köögis edasi süüa ja vaatan, et ükski laps end kriimustades veremürgitust ei saaks.

Kalamaja päevadel

Rohelistest näppudest

No nii, mulle aitab. Annan ametlikult alla. Minu kolmas katse aknalaual maitserohelist kasvatada lõppes viisakalt öeldes "freskoga". Rucola suri kohe peale mullast väljumist (ilmselt hirmu kätte), tüümian andis nädal peale kojutoomist otsad, koriandri potis on rohkem mingeid siblivaid rohelisi satikaid kui taime ennast ja basiilik on sellises "ei ela ja ei sure" vaikseisundis, et ilmselt suve lõpupoole saame teelusikatäie pestot, kui antud taime ikka korralikult kääridega ründame.
"Ei ole midagi lihtsamat kui kasvatada aknalaual maitsetaimi" või tsiteerides Briti staarkokka Jamie't "even a raving idiot like myself can do it". Well, Jamie, mina ilmselgelt ei kvalifitseeru isegi mitte idioodiks.
Ma ei saa aru, kust ma selle totaalse võimetuse millegi kasvatamises (lapsed vist veel moodustavad väikese erandi, aga pärast tänahommikust intsidenti, ei ole see ka mitte päris kindel) pärinud olen. Ema on mul ikka täitsa tumeroheliste näppudega ja omab isegi isiklikku aiamaad (Emili nimetab seda küll "vanaema karjamaaks", kuigi ainsad kariloomad on seal teod). Ämm on tema aiandusalaseid saavutusi vaadates vist kuni küünarnukkideni roheline. Kuigi mõned mu toalilled on tõesti, vaatamata minu pikaajalistele püüdlustele, endiselt elus, on siiski enamik neist ammu loojakarjas.
Ikka tõeline õnn, et me elame korteris ja mul ei ole tervet aeda, kuhu iga kevad tööd-vaeva-raha investeerida, et siis ülejäänud aasta halada, kuidas millestki asja ei saanud. Eelmisel aastal ma üritasin verandal tomateid kasvatada. Kasvasid mingid pikad ja vibalikud olendid, kes võtsid terve elamise enda alla, venitasid vart ja laiutasid lehti, kuid ühtegi tomatit küll kuskilt paistmas ei olnud. Augustiks viskas Allanil üle ja ta tassis kogu kupatuse prügikasti. Veranda sai kohe hoobilt jälle ilus ja valgus mahtus aknast sisse. Ühesõnaga, nüüd aitab! Enam ei kasvata midagi. Lähen ostan keskturult.

Lõpetuseks õpetussõna rubriigist "omad vitsad peksavad". Joonatan on nimelt omandanud sõna "kohe" selle tavapärases tähenduses. Lausele "Joonatan pane autod ära, hakkame magama minema" vastab ta "Kohe." ja mängib südamerahus edasi. Pole vaja väga pikalt mõelda, et kust selline komme. Emme on ikka ma usun sadu kordi vastanud laste algatustele "kohe, ma lõpetan selle asja arvutis ära."

Kasvatades Emilit ja Vahtramäe Emilit

On aeg see ka siin blogis lõpuks mahahõigata - meie noorim laps on üks paras kratt. Küsimusele, Joonatan, kas sul näpud sügelevad, vastab ta täiesti tõsimeelselt jahh. Täna näiteks sügelesid näpud lõunasöögilauas. Algul söödi vanemliku instantsi valvsa pilgu all inimese kombel. Kui aga lapsevanem kööki lahkus, leiti kuskilt laua lähedusest uksevõti ning võeti see lauanõude asemel kasutusse ehk kui emme tuppa naases sõid kaks last ühe võtmega Joonatani taldrikust liha ja kartulit. Emili teatas, et Joonatan alustas. Ma ei vaielnud vastu ka.
Veidi hiljem üritas noorhärra lillepotist lille nahka panna. Ma õnneks sain jaole, sest ma ei tea, kas antud lill mürgine ka on või mitte. Eile oli emme aga nii süüdimatu, et jättis Joonatani rahuliku südamega üksi tuppa tatraputru sööma. Mõni hetk hiljem kõlama hakanud hõiked "emme, tule vaata mul on ilus kaabu" ei pannud hajameelsel lapsevanemal ka lampi põlema. Natukese aja pärast pahaaimamatult tuppa naastes ma nägin seda kaabut küll. Noormees istus nägu naeru täis tatrapudru taldrik tagurpidi peas. Tõe huvides olgu ka öeldud, et taldrik ei olnud enne kummuli keeramist sugugi tühi. Kaugel sellest.
Nädala eest Tartus õnnestus Joonatanil veerandtunniga emme tähelepandamatus lausa kahel korral ära karistada. Mina, rumaluke, nimelt pakkisin südamerahus asju ja leidsin, et las lapsed toimetavad omapäi. Ühel hetkel koridori suundudes aga leidsin eest toimeka poisi, kes oli vanavanemate saapaviksile näpud taha ajanud ning nüüd uhkelt ennast võõpas. Järgnes kirumine (emme poolne), kiunumine (Joonatani poolne) ja pesu. Puhas laps jälle lahti lastud ja saapaviks kõrgemale pandud, naasesin pakkimise juurde, kuid seda vaid selleks, et paar minutit hiljem avastada oma poeg trepikojast liikumissuunaga allapoole.
Ühesõnaga sellised pättused on meil siin igapäevased ja vanemate hirmuks fantaasia ja leidlikkus ajaga ainult arenevad ( no kus nad pääsevad, eks). Ja nagu ühele korralikule paharetile kombeks, vaatab ka Joonatan sulle oma suurte süütute silmadega otsa ja naeratab, justkui öeldes "ise te ju mind tahtsite". Tahtsime jah, täpselt sellist tahtsimegi. Nuta või naera.
Õnneks on meil Emili, kes töötab Joonatani kõrval hädakellana ehk vähemalt pooled pättused jäävad katki, sest Emili hõige "Tulge vaadake, mis Joonatan teeb!" toob vanemad helikiirusel sündmuskohale. Mis aga Emilisse endasse puutub, siis ei tea, kas see meeletu soov kõigele vastuvaielda ja eriliselt valikuline kuulmine on mingi ealine iseärasus või? Ja kui jah, siis kas see üle ka läheb või kestab sedasi ühe soojaga kohe puberteeti välja?
Muide, ma sain ka jälile, miks mu kaheaastase sõnavaras on sellised väljendid nagu "uskumatu" ja "ei ole aimugi". Tuleb välja, et Lotte multikas on kurjajuur. "Eino tere talv!" päritolu on aga endiselt segane. Ilmselt tasub mõnda vanavanemat kahtlustada. Seda "uskumatut" kasutas ülbe pealinnapoiss muide provintis, kus moodustas lause "Ainult üks auto ongi, uskumatu!" Veidi hiljem teatas aga naabrimehele tolle ziguli kohta "Nii kole auto!" Julge siis veel sellisega avalikus ruumis viibida.

Sooneutraalsusest ajendatuna

Teate, mina olen oma elus natuke aega Rootsi Kuningriigis elanud ja sellesse aega (mis küll jääb 17 !!! ((appi kui vana ma olen)) aasta taha) jääb ka minu arvamuskujundus rootslastest. Hiljem olen ma küll kokku puutunud algsesse pilti kardinaalselt mittesobivate isenditega, kuid üldmulje jääb ikkagi samast. Seetõttu ma väga ei imesta nende viimaste uudiste üle, mis sealseid soounustamise eksperimente lasteaedades kajastavad. No, kes siis veel kui mitte rootslased. Kui neil elu on imeliselt ilus ja uudissõna "afrorootslane" juba liigagi tavaline, siis tõepoolest lasku käia ja tehku katseid. Omad lapsed, ise teavad.

Kui mul endal kahte last, täpsustagem tüdrukut ja poissi, ei oleks, siis ma võibolla isegi leiaks, et jah, nii peabki. Nii ongi õige. Kuid Emili ja Joonatan on minu maailmapilti ikka kõvasti avardanud ja ei ole just vähe sõnu, mis mul tänu nende emaks olemisele ära süüa on tulnud. Nii, et kallid kasvatusteadlased ja soouurijad, tead ärge tulge mulle rääkima, et kõik on kasvatuses kinni ja soorollid ei ole midagi igiomast vaid õpitavat. Ma ütleks teile kohe teie kuulsa ja väga armastatud (ilmselt teie poolt ka kirutud ja ära keelatud) kaasmaalase sõnadega "Lakkuge õige panni!".

Ma olen üpris kindel, et minu lapsed oleks sooneutraalses lasteaias sügavalt õnnetud. Joonatan ilmselt keelduks kategooriliselt sisenema ruumi, kus ei leidu mänguautosid. Iga kord kui me kuhugi lähme (külla, poodi, kohvikusse, vanaema juurde jne) leiab kodus aset järgmine vestlus:

Joonatan: Kas seal autosid ka on?

Mina: On ikka.

Joonatan: Aga kaubikuid?

Mina: Ma ei tea. Vast ikka mõni on.

Joonatan: Aga busse? Ronge? Tramme?

Kui ma esimesele küsimusele eitavalt vastan, teatab Joonatan täiesti tõsiselt, et tema ei tule vaid jääb üksi koju.

Paar päeva tagasi me läksime Emilile lasteaeda järgi täpselt 45 minutit. Vahemaa kodust lasteaiani on linnulennult 100m, kõndides ehk 300m. Minemisele endale kulus 5 minutit nagu tavaliselt, ülejäänud 40 minutit seisis Joonatan Kunderi tänava ääres ja vaatas autosid. Keeldus kategooriliselt edasiliikumast. Üritas nimetada autosid, mida tundis (Honda, Mercedes, Jeep jne) ning iga kord kui autodevool pärast punast tuld taastus poiss hüppas suurest rõõmust ja hüüdis "Tulevad!". Ma olen üpris veendunud, et meid endale vanemateks valides sai Joonatani jaoks määravaks teguriks asjaolu, et me elame Tallinna kesklinnas. Ta kindlasti kaalus võimalikke variante ning välistas juba esimeses voorus kõik loodusrüpes elavad kandidaadid.

Rääkides aga Emilist, siis tema eelistab kõike üdini naiselikku. Pükse vabatahtlikult ei kanna,(Sel teemal oleme isegi korra tülli läinud, kui mina sundisin teda mängumaale ronima minnes pükse jalga panema) riideid vahetab n korda päevas. Puu otsa roniks ilmselt ainult ähvardades (Joonatan siin üritas ükspäev naabrikassile järele ronida) ja eelistab iga kell vaikseid mänge ja joonistamist rabelemisele ja hüppamisele. Kuigi Joonataniga koos ikka rabeleb ja hüppab ka. Ülekõige meeldivad talle imikud ja kogu oma mänguloomakarja tassib pidevalt taga, sest need on tema lapsed.

Me ise ka endiselt imestame, et kuidas meil tüdruk nii tüdruk ja poiss nii poiss on. Me nagu olekski mingi eelmise sajandi teisepoole alguse läänemaailma musterperekond. Kontoris töötav pereisa, kodune pereema, kaks last - tüdruk ja poiss. Puhas klassika!

PS. Muide Joonatanil on versioon "sõbrakestest". Hommikul ta vaatas raamatut ja pildil kujutatud poisse nimestas poisteks, tüdrukuid aga lapsukesteks. Ma nüüd mõtlen natuke aega ja teen sellest järeldusi... kui viitsin.

Humorist, ma ütlen!

Mõlemad lapsed on meil sünnist saati kõvad koomikud olnud. Ma ise arvan, et nad on selle minult pärinud. Loodetavasti lisandub aastatega ka minu perekonnale omane terav keel ja sarkasm. No mis oleks elu ilma sarkasmita?

Stiilinäide eilsest, kui meil käis Egle külas.

Egle: Joonatan, kui vana sa oled?

Joonatan: Jõuluvana.

Lõunauni

Kodus on järgnevad isendid:

A. 4,5 aastane laps

B. veidi üle 2 aastane laps

C. nooremas keskeas täiskasvanu (isendite A ja B ema)

Pakkuge kas ja kes magab(vad) lõunaund?

1. ainult B

2. A ja B

3. ainult A

4. A, B ja C

5. A ja C

6. B ja C

Kõik ülal pakutud vastusevariandid on valed. Õige vastus on ainult C!!!!!

Täpselt nii meil täna juhtuski. Mõlemad lapsed keeldusid lõunaunest. Ja pärast rohkem kui tund aega Joonataniga jändamist ja uinutamist andis emme alla ja otsustas, et no okey. Suveaja alguse puhul vast võib. Jäigi Joonatan esimest korda päeval ülesse. Hilisel pärastlõunal aga tuli emmel endal laste toimetamist vaadates selline karuuni peale, et jäigi magama. Ärkas 15 minutit hiljem Emili kestva (oli vist juba mõnda aega kestnud) kisa peale "Emme, ärka, vaata mis tal käes on!" Käes ei olnud tal (st. Joonatanil) midagi ohtlikku (emme virgudes kujutles juba nuga või kääre). Käes olid tal kõigest peotäis Emili juukseid.

Magamata Joonatan ei ole väga palju hullem kui maganud Joonatan. Endiselt ei kuula sõna, on kärme kui keravälk, ronib, hüppab, laamendab ja teeb kõikvõimalikke pättusid igal võimalikul juhul. Täna näiteks lisaks õe juuste väljatõmbamisele rebis lõhki oma voodilina, ronis aknalauale(väga rangelt keelatud aktsioon) ja lõhkus ära issi poolt äsja õlitatud ja ratastatud uhke kasti. Söögilauale ronimist, seal aelemist ja allahüppamist pole mõtet eraldi väljatooma hakatagi. See on selline igapäevane värk. Muidu on aga rõõmsameelne ja särasilmne poiss, kes poeb mitu korda päevas sulle sülle, lööb käed ümber kaela ja teatab "Ma almastan sind!".õ

Hommikune idüll

Mulle heideti ette, et näitan Joonatani siin blogis liiga negatiivses valguses. Pakume siis nüüd tilgakese mett tõrvapotti.

On hommik ja Joonatan ärkab, poeb kiiresti emme kaissu, tõmbab teki lõuani, aeleb selili silmad kinni ja muudkui korrutab "Nii mõnus!". Siis tõuseb korraks, tassib bussid-trammid-autod voodisse, paneb neil ka tekid lõuani ja jätkub mõnus aelemine. Varsti poeb Joonatan emmele veel lähemale, võtab väikeste kätega kõvasti emmel kaela ümbert kinni ja teatab "Ma teen sulle kalli-kalli!" Seejärel annab emmele nina otsa musi ning kommenteerib "Musi-musi ka!". Edasi vaatab oma suurte ja selgete silmadega emmele otsa ja ütleb "Ma armastan sind!".

Täitsa tõestisündinud lugu muide!

Lõpetuseks päevaküsimus: Kuidas on omavahel seotud Muumid ja Pingiviinipoeg Lolo seiklused?

Joonatan teab. Igakord kui ta Muumisid loendab (ja seda teeb ta igal söögikorral oma tassilt) teatab ta Piripiiga asemel Vanaisa Piigo. Iga kord emme parandab. Niimoodi 3x päeva, 7 päeva nädalas.

Härjast ja Jupiterist

Ma ei tea, kas on tarvis mainida, et kes meil siin see Jupiter parasjagu on. No vähemalt enda arust on ta kindlasti Jupiter - jumalate jumal ja vapraim mees universumis. Kõnnib ülbe näoga mööda elamast, keelab - käsib, poob ja laseb. Kõik teised on siis ühed parajad härjad. Või noh, Emili on tegelikult suutnud ennast veidi rohkem kehtestada (hammustamise teel), kuid meie Allaniga oleme küll sellised üpris pisikesed härjakesed, kellele on hea ülalt parnassoselt alla vaadata ja pähe sülitada. Enamasti see kõik meid eriti ei häiri. Füüsiline jõud on ikkagi meie poolel ning Jupiterihärra käib niimõnigikord magamistoas elu üle järelemõtlemas. Suureks erandiks on siin aga ööd. No ei suuda mina kohe taluda, kui olles just sõba silmale saanud, otsustab keegi virguda ning alustada jauramist teemal "Emme mine alla! Emme ei tohi magada! Emme tee kuhh-kuhh! (loe: süga selga) Emme anna käsi! jne jne". Kõike seda saadab pisikeste jalakeste tagumine ja näppude piinatavale silma toppimine. Jube tüütu. Sellest tulenevalt ongi meil siin lõunauinakud ka vanemliku instantsi seas väga popiks muutunud, kuid paraku see, mis sobib Jupiterile, ei sobi Härjale teps mitte. Ikka eriliselt vastik on lõunaunest ärgata. Oled uimane nagu kala kuival, midagi tehtud ei saa, päeva kasumlikum aeg lihtsalt maha magatud, kõik tundub räpane ja käib hullult närvidele. Jõuab siis just endale tassikese teed teha ning raamatu või arvuti avada ning juba virgubki va Jumalus, et alustada taas käskimist-kamandamist ja oma enesekeskse maailmapildi avardamist. Pole tarvis vist lisadagi, et energiat selleks saab ta sinu närvide söömisest.

Et lõpetada helgema noodiga (kallitel lugejatel ju endilgi jama küllaga) siis üks huumor eelmisest nädalast. Saabume parajasti Emili ja Joonataniga Eesti Lastekirjanduse Keskusesse jutuhommikule. Toimub üleriiete eemaldmine. Fuajees on lisaks meile veel kaks väga ontlikku ja toredat tädi. Ühel hetkel laseb Joonatan kõhutuult ja teatab valjult otse tädikeste nina all: "Kes tegi puuks-puuks! Eino tere talv!"

Me Emiliga naersime ikka nii, et pisarad taga. Eks seda loengut viisakatest kommetest sai hiljem küllaga peetud, kui noorsand otsustas Edgar Valteri loomingut kajastavaid vitriineronimiseks ja allahüppamiseks kasutada. Edgar Valter on liiga hea kirjanik/kunstnik, et sellist asja lubada.