Emili ja Joonatani lemmikpuder

Ei see ei ole tavaline tatrapuder :-), tegemist on hoopis tatra-kinoa pudruga. Kolm osa tatart ja 1 osa kinoad. Muidu tehakse nagu tatraputru ikka, et algul röstid tange kergelt õlis või võis ning siis kuum vesi peale, pisut soola ning kaane all pehmeks hautada, nii et jääb mõnus teraline ja mitte liiga lödi. See puder tekkis meil aga täitsa juhuslikult juba tükk aega tagasi. Nimelt Emili nagu enamasti ikka hommikuti nõudis tatraputru (muide kui hommikul panna puder juba enne Emili ärkamist hakkama, siis kööki jõudes teatab Emili üliõnneliku ja kavala näoga "ma tunneks nagu tatrapudrulõhna "), kuid tatrapurk kapis oli paraku peaaegu tühi. Emili keeldus kategooriliselt teistest võimalikest pudruvariantidest ning siis emme asuski kapis tuulama, et leida midagi, mis sinna pudrusse veel võiks sobida ning näppu jäi kinoapurk - mõeldud tehtud ning nii sündiski maailmaparimhommikupuder. Mingi nipiga need kaks teravilja sobivad ideaalselt ning lisaks sellele on ju tegu ka praktiliselt kahe kõige tervislikuma teraviljaga - vitamiinid, mineraalid ja muud laste sõbrad kõik kenasti kohal ning gluteenivabad ka veel. Me küll otseselt gluteeni ei karda, kuid arvestades, et tegemist on pastasõltlaste perekonnaga siis gluteenivaba hommikusöök on täitsa omal kohal.

Sööme me seda putru siis hapukoorega ning kes veel ei teadnud, siis võtke teadmiseks, et Nopri hapukoore topsil on traktoripilt. Meie ka enne ei teadnud, kuid Joonatan juhtis täna hommikul sellele tähelepanu.

Ja saigi läbi

Ma vean kihla, et mitte üks blogilugeja ( no ok Allan ehk väljaarvatud) ei suuda ära mõistatada, millest sellise pealkirja all juttu tuleb.

Aga otseloomulikult sellest, et laskesuusahooaeg sai läbi.

Sellest, et meie pere tugitoolisportlane olen mina, on juba varem juttu olnud. Suvisel ajal jääb antud hobi õnneks üsna soiku, erandiks ehk ainult jalgpalli suurvõistlused ja kergejõustik ning viimane ainult juhul, kui mõni eestlane ka kõrge koha eest heidab, jookseb, hüppab või kõike nimetatut teeb. Niisama jooksvaid Bolte ma vaadata ei viitsi. Kuid kohe kui viimanegi laik maad on kattunud valge lumekihiga (või veidi enne seda) lülitub mingi osa minust Eurospordi lainele ning nädalalõppude tegemised ajastuvad nagu iseenesest vastavalt laskesuusaülekannetele. Allani suureks rõõmuks ETV reeglina laskesuusatamist üle ei kanna ning seetõttu ei täida meie elamist iganädalaselt Kuuse Lempsi kliseedest pikitud jaur. Eurospordi kommentaatorid oma brittish englishi ja südamliku huumoriga teevad seevastu südame soojaks. Isegi lapsed olen ma telepildiga ära treeninud ning kui Oslo MMi ajal telekas erandkorras ka murdmaasuusatamist pakkus, siis mõni hetk seda jälginud Emili küsis täiesti tabavalt, et "Millal nad laskma hakkavad?" Tõepoolest...

Ühesõnaga alates novembrist on saanud kaasa elada ja pöialt hoida ning nüüd ongi siis käes see kurb hetk, kus tuleb juba tõeliselt armsaks saanud sportlased teenitud suvepuhkusele lubada ning loota, et nad sügistalvel taas vormis oleksid.

Ma olen juba mõnda aega unistanud, et kui mina oleks eduka ettevõtte omanik või lihtsalt rikas inimene, siis mina hakkaks joonelt Eesti laskesuusatajate sponsoriks, sest võrreldes enamike kaasvõistlejatega on nende rahastamine ikka allpool igasugust arvestust. Nii, et kui keegi, kellel on palju raha peaks seda juttu siin lugema, siis võetagu see mõte kaalumisele :-).

Egas midagi - kuni detsembri alguseni tuleb ise oma vaba aeg ära sisustada ning päevaste toimetuste kõrvale mingi muu helitaust leida.

Emili kolm ja pool

Emili sai kolm ja pool aastat vanaks ja kuigi me seni ei ole selliste mittepärissünnipäevade puhul suured tähistajad olnud, otsustasid emme ja Emili sel korral kohe päris torti teha. Tädi Anni ütles selle kohta muidugi tabavalt, et põhjuse leiab alati. Retsepti võtsime Nami-Nami kokaraamatust. Siinkohal kasutame juhust, et edastada Pillele juba ammu keelel olnud kiidusõnad - see on üks äraütlemata hea kokaraamat. Me oleme sealt ikka juba õige mitu lemmikut leidnud, näiteks neid väikseid tuunikala omlette oleme vist küll juba pea kümme korda teinud. Aga tulles tagasi tordi juurde, siis aluseks võtsime Printsessitordi retsepti, kuid noore daami ettekirjutus nõudis, et tort peab roosa olema ning nii me seda martsipani siin kuivatatud vaarikatega värvisimegi. See oli üldse esimene kord, kus emme martsipanikattega torti tegi ning tulemus jäi täitsa rahuldav. Nagu pildil näha siis tordimeistrid ise on igatahes rahul.

Külalised kutsusime endile ka - Kutt Kaareli ja Hella Mia koos nende emmega.

Kui kahepeale on väljakäia 4 last vanustega 3,5; 2; 1,4 ja 7kuud siis ei ole veel nii, et emad joovad kohvi ja lapsed mängivad. Sellistes vanustes lapsed teatavasti mängivad igaüks oma mängu. Hiljem küll selgus, et siiski on üks mäng, mida kolm vanemat last on nõus kõik koos ja kohe tükk aega mängima, kuid sellest edaspidi. Ülemisel pildil tegutseb lasteaednikuna tädi Eveli ning kasutusel on hindamatud mänguasjad ehk pokkerizetoonid. Juhime siinkohal tähelepanu ka äsja 7kuuseks saanud Hellale, kes nagu pildilt näha istub (lastearstile kohe rahustuseks, et ta ise läheb istuma) ning ühtlasi ka käputab, olles ise samas kaalus, mis Joonatan. Respekt!

Igatahes, kui kodus oli juba piisavalt lastega mürgeldatud, tekkis emmedel "hiilgav" plaan võtta kõik neli järeltulijat kaasa ning minna riideid shoppama. Tegemist ei olnud küll tavalise poega vaid sellise kinnise salongi tüüpi kohaga (www.amaranthrose.eu). Õnneks oli selles kohas ka omalaadne lastemängutuba ehk kitsas ja tühi koridor, kus siis kolm vanemat tegelast kümnete minutite kaupa itsitades edasi- tagasi jooksid, kuni kõigil oli keel vestil ja kõvematel meestel ka pea otsas märg. Hella aga istus keset salongi, imetles järjest uusi riideid proovivaid emmesid ning oli lihtsalt ilus. Ostud said igal juhul tehtud ning kogu salongi sisustus jäi laste pingutustele vaatamata ka terveks.

Kahe näoga mees ja natuke hala ka

Alustuseks pilt teemal, milleks meile mänguasjad kui saab köögis konservide sahtlisse ronida ning neid sealt lahkelt õele ulatada, kes viimased kauniks torniks laob. Järgnes muidugi see, et Joonatan virutas torni ümber ning Emilil vedas, et vigastusteta pääses.

Järgnevalt süüviks pisut Joonatani olemusse. Mulle tundub, et hetkel on periood, kus Joonatan sarnaneb väga nende "toredate" meestega, kes seltskonnas on tõelised lõvid - viisakad, säravad, flirdivad kõigiga ning ei ole naisterahvast, keda nad külmaks jätaks ning siis kui koju pere juurde jõuavad heidetakse pidurüü õlgadelt ning järgi jääb tõeline türann, kes perekonda terroriseerib ning viha laste ja naise peal välja valab. Kui siis naine seda mõnele sõbrale rääkida julgeb, teda reeglina ei usuta.

Joonatani kohta ka paar õhtut tagasi keegi küsis, et kas ta kunagi kehvas tujus ka on või kogu aeg naerab. Emme hakkas seepeale mõtlema, et tõesti on inimesi, kes on näinud ainult seda Joonatani külge ning kui neile rääkida, et vahel ta päevade (ja ööde) kaupa muud ei teegi kui viriseb, siis tehakse suured silmad, kust võib välja lugeda, et ei usuta. Paraku täpselt nii see on - seltskonnas tõeline rõõmupall ja igavene flirtija, emme ja Emiliga kodus käib toast tuppa nägu mossis ning kui vingumisele piisavalt tähelepanu ei pöörata, siis tuleb seda hammastega nõudma. Tegelikult me saame aru küll, et need samad hambad ilmselt enamus ajast seda virinat põhjustavadki, kuid siiski tekib küsimus, et kaua ometi võib!! Mulle tundub, et tal peaks praeguseks neid juba paar rida seal suus olema.

Siis mõtisklesin veel selle üle, et kuidas need inimesed, kellel on rohkem lapsi (n 3, 4, 5 jne) terve mõistuse ja normaalse närvikava suudavad säilitada. Kui Emilil ja Joonatanil ühel ajal kehv päev juhtub olema, siis minul jookseb ikka juba poole päeva pealt juhe korralikult kokku. Täna näiteks täpselt selline päev oligi. Joonatan vingus, virises ja lärmas ning Emili teatas iga ettepaneku, keelu, käsu või lihtsalt mõtte peale resoluutselt - Ei taha! Ühtlasi korraldasid nad iga viie minuti tagant omavahel mänguasjade pärast lööminguid (no ok, löömiseks asi küll kordagi ei läinud, kuid Emili ei andnud Joonatanile soovitud asju ning Joonatan siis vastas ainsal viisil, mida ta oskab ehk hammustas ja tiris Emilit juustest). Kuna sellisele toredale päevale oli eelnenud öö täis Joonatani hala ja siplemist, juhtuski nii, et päraslõunaks oli emme jõudnud hetke, mida võiks iseloomustada sõnadega Detektiiv Lotte muusikalist "Kartes kisast sõgeneda, tuleb lihtsalt põgeneda!" Põgeneda paraku ei olnud võimalik ning nii emme muutuski sellest kisast järjest sõgedamaks ning ühel hetkel asus ise ka kisama. Mitte, et sellest midagi kasu oleks olnud.

Ühesõnaga jõudsin ma järeldusele, et võimalikud on variandid:

a. need paljulapselised inimesed on lihtsalt super närvikavaga

b. asi toimib põhimõttel, et kui tükk aega kannatada, siis mingil hetkel sa ületad oma ebamugavustsooni ning edasi on elu ainult lill (umbes nagu mediteerimisel, et alguses tuleb ebamugavusest üle saada ja siis sa ei pane seda enam tähele)

c. need on inimesed, kelle meelest selline elu ( et keegi kogu aeg kuskil karjub, hädaldab või keerab miskit käkki kokku) ongi see, millest nad on unistanud

d. nad ei olnud sel päeval koolis kui pereplaneerimisest räägiti

e. nad katsetavad täiesti teadlikult iseendi peal inimvõimete piire

f. no ja alati on ju võimalik ka variant, et kõigi teiste inimeste lapsed on 24/7 väikesed inglid

Okey, aitab halast. Lapsed on eluõied ja nende nimel me ju elamegi! (jah suurem osa ajast peab see tõesti ka paika), kuid ma siiski usun, et ei ole ainuke, kellel on päris tihti ka päevi, kus eelmine lause asendub mõttega, et kas sellist elu me tahtsimegi.

Vesteid ja vestlusi

Emili meil siin vahel istub ja unistab: Ma tahaksin, et Joonatan oleks juba nii suur, et ütleks: "Tule minuga mängima, Emili!" Joonatan aga ütleb reeglina ikka "ätt", "brr" või "äää" ning Emilil ei jäägi muud üle kui samaga vastata, siis vähemalt tekib tunne, et saadakse teineteisest aru. Laste lemmikmäng käib nii, et istuvad mõlemad laua taga (reeglina mängitakse seda mängu söögi ajal) ning siis Joonatan ajab suu hästi lahti ning hüüab täiest kõrist "äääääääää" ning siis Emili vastab samaga, järgneb homeeriline naer kahel kõril ning nii 10x järjest.

Aga ega Emili alla ei anna, ta ikka igapäev üritab Joonataniga inimkeeles vestelda. Ükspäev esitas ta Joonatanile näiteks sellise eksistentsiaalse küsimuse:

Joonatan, kas sa hakkad ka taevas ingliks, kui sa vanaks saad ja ära surud?

Täpsuse huvides olgu ära mainitud, et Joonatan jäi vastuse võlgu. See ingliks hakkamise teema tuleneb Pipi laulust, aga seda, et vanad inimesed ühel hetkel ära surevad teab Emili hästi. Jõulude ajal vanavanaema Lindal külas käies teatas Emili, et vanaema Linda sureb ka varsti ära. Esimesest ehmatusest ülesaanuna, küsis emme, et kust Emili seda võtab ning laps teatas otseloomulikult, et aga ta on ju nii vana. Õnneks Emilil jätkus taktitunnet ja ta jagas oma ettekuulutust vanematega koduteel ja mitte vanaema Linda kuuldes.

Lisaks huvitavatele jututeemadele on lisandunud ka "huvitavaid" väljendeid. Täna näiteks teatas joonistada üritav Emili värvipliiatseid laua alla loopivale Joonatanile kõva ja selge häälega "Kulat küll, Joonatan!" Mainigem veel, et antud intsident leidis aset keset avalikku mängutuba ning emmel läks oma järglasi vaadates kohe süda soojaks. Seda, kust antud väljend on omandatud ei ole tarvis kaugelt otsida. Usutavasti on Emili seda emme suust ikka korduvalt ja korduvalt kuulnud. Tuleb ilmselt kodus k-kassa sisse seada, ega keegi peale emme ilmselt vaeseks ei jääks, sest issi meil ei vannu, Emili sai ka nüüd teada, et nii ei ole ilus öelda ning Joonatan vannub endiselt serbo-horvaadi keeles.

TEHTUD!

Ärge nüüd palun pealkirjast valesti aru saage :-). Minu meelest on valimispäev pidulik päev, kus tuleb ikka terve perega valima minna, pärast kohvikusse (seekord küll asendus kohvik Nora sünnipäevaga, kus oli ka väga pidulik) ning siis õhtul kui lapsed on magama läinud laovad emme ja issi laua mõnusaid suupisteid täis ning asuvad diivanile kerra valimisstuudiot jälgima.

Eesti lipuga Emili muidugi tõi valimisjaoskonnas kõigil muige näole ning oli äraütlemata kahju, et ühtegi ajakirjanikku kohal polnud - oleksime ehk lehtegi pääsenud. Hääletamishetkel jaotusime kaheks nagu rannas enne ujumist - mehed ühte ja naised teise kabiini.

Ja täna hommikul seda postitust kirjutades saab muidugi lisada ka :

PALJU ÕNNE VANAISA JAAK!

Ilusat Eesti Sünnipäeva!

Eesti Vabariik ja Vanaisa Väino on teatavasti ühe päeva mehed ning seetõttu võtsid Emili ja Joonatan ette ja sõitsid pühadeks Tartusse. Pidupäeva hommikul säras ilus päike ning otsustati paukuvat pakast trotsida ning suunduti Toomemäele tähetorni juurde laulma ja kõnesid kuulama. Joonatanmees jäeti küll seekord veel vanavanematega koju trallima. Toomemäel oli ilus ja ülev, emme poetas hümni ajal ikka väikse liigutuspisara ning Emili turnis koos teiste lastega lumehanges.

Sünni Päev

Keda huvitab, millega emme Emili ja Joonatani kõrvalt veel tegeleb, siis palun väga:

Sünni Päev

Olete kõik oodatud osalema!

Lisaks sellele tegeles emme viimased kaks kuud veel enda koolitamisega ning annab nüüd uhkusega teada, et on diplomeeritud imetamisnõustaja. Nii, et kui keegi soovib sellel teemal nõu või abi, siis võib julgelt minuga kontakteeruda.

Uued tuuled

Tänasest puhuvad meil siin blogis uued tuuled. Nimelt juhtus nii, et emmel lõid edevuse ja tähelepanuvajaduse lained üle pea kokku ehk siis lisaks Emili ja Joonatani tegemistele võib siit edaspidi lugeda ka emme mõtteid muudel teemadel. Kindlasti jäävad Emili ja Joonatan endiselt blogi peategelasteks, kuid ärge siis üllatuge kui sekka satub mõni retsept, hala päevakajalisel teemal, törts spordijuttu või niisama mõtisklusi. No mis teha kui inimene arvab ja usub, et tema arvamused ka teistele korda lähevad.

Kes õpetas Joonatanile kuidas Riia linna näha?

Ühesõnaga väljas on - 15C. Suundume mehikesega õue ning nagu alati esimese asjana tatsab tüüp hoovi pargitud autode juurde. Kuna autod kõik seisavad ja meil on kinnine hoov, siis emme väga ei süvene poja tegemistesse vaid pöörab nina päikese poole, sest aega on maa ja ilm ning enne me nii ehk nii edasi ei liigu, kui kõik autod on läbi patsutatud. Ühel hetkel Joonatani poole pilku heites ei suuda emme oma silmi uskuda, Joonatan seisab auto kõrval ajab keele suust välja ning kummardub aegluubis auto suunas. Täpselt kaks sentimeetrit enne väikse roosa keele ja külma metalli kokkupuudet kõlab üle hoovi kiljatus "EI! Joonatan!". Noormees tardub täpselt nii kauaks paigale, et emmel õnnestub kohale söösta ja laps eemaldada. Järgenenud loeng teemal autosid ei lakuta läks küll ühest kõrvast sisse teisest välja ( võis muidugi ka olla, et läbi mitme mütsi ja kapuutsi ei jõudnud tekst kohalegi), sest mõni hetk hiljem üritas noormees sama trikki korrata.

Varem ei ole nagu märganud, et ta autosid lakuks, nii et ilmselt ootas käredat pakast, et juba vanemate lapsepõlvest pärit trikk järele proovida.

Muinasjutumaailm

Emili on meil suur jutusõber. Pikkadel autosõitudel, kus vahest vingumiseks läheb, saab tihti olukorda päästa kui lapsele mõnda lugu jutustada. Üks tema kauaaegseid lemmikuid on lugu Hundist ja Rebasest, kes lähevad talvel kalale ning kus Rebane (nagu alati) Hundil naha üle kõrvade tõmbab, ise kalad nahka paneb ning Hundi sabapidi jääauku jätab.

Veel meeldib Emilile väga kui talle raamatuid etteloetakse ning hetke lemmik on üks lasteverisoon Grimmide muinasjuttudest. Ma ei teagi täpselt, kuidas see raamat meile sattunud on - pildid on seal tõesti toredad, kuid muinasjuttude olemus läheb sellises lühiversioonis kaduma ning järele jääb suhteliselt kahtlaseid väärtusi edastav soust. Igatahes Emili seda raamatut armastab ning seetõttu tuleb seda talle ka igal õhtul lugeda. Lemmiklooks on kujunenud Hunt ja Seitse Kitsetalle, mistõttu on meie laps kindlal veendumusel, et metsas elab üks tohutu koletis, kelle nimi on Suur Kuri Hunt ning tema suvel vanaemaga marjule küll ei lähe ja parem oleks kui vanaema ise ka ei läheks. See on "tore" lugu veel seetõttu, et teatavasti lõigatakse loo lõpus tallekeste eemaldamise ettekäändel hundil kõht lõhki.

Kuna Emilil meeldib erinevaid lugusid ka läbimängida, siis täna juhtuski nii, et emme ja Emili mängisid seda Hundi ja Rebase lugu. Emili oli Hunt ja emme Rebane. Kui siis emme kalaga punuma pani ning selle põõsa taga üksinda nahka pistis ( nagu originaalversioon ette näeb), otsustas Emili ( ehk siis Hunt) loo lõppu pisut modifitseerida - võttis mängult käärid, kargas rebasele kallale ning lõikas söödud kala kõhust välja, et saaks ikka kalasuppi teha nagu loo alguses kokku sai lepitud. Ühesõnaga laps võttis ühest muinasjutust lõpu ning pani selle sobivalt teisele loole otsa.

Igaks juhuks järgnes sellele kõigele emme õpetliku hääletooniga ettekantud monoloog tõsiasjast, et päris elus sedasi kõhtusid lõhki lõigata ei ole võimalik, et nagu sööd sama sokolaadi ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Jätsime kirurgia olemuse lahtiseletamise kuhugi pisut kaugemasse tulevikku.

Lastesõbralikeim toit

Taimetoitlased (me ei hakka siin nimesid nimetama) võivad rahuliku südamega selle postituse vahele jätta.

Igatahes tahame täna teile tutvustada parimat võimalikku talvist toitu väikelastega perele õhtusöögiks. Asi sai alguse sellest, et mõni nädal tagasi silmas emme Sadama Turul maheliha letis veisesabasid. Kohe meenus, et Nami-Nami kokaraamatust sai nende kohta loetud ning nii ta nad sealt turult kaasa tassiski. Tänaseks päevaks oleme neid sealt veel paar korda koju toomas käinud, sest selgus, et hautatud veisisabade näol on tegemist roaga, mis oleks nagu mõeldud väikelastega majapidamisse. Viskad aga lõuna paiku sabad koos veini-õlle või mõne muu käepärase vedeliku ning mõne maitsetaimega potti, tund või paar hiljem lisad juurde tükeldatud juurikad ning veel paar tundi hiljem, kui õues juba pime ja pereisa töölt koju jõudnud võtad poti ahjust välja. Ainus toiming kogu ettevalmistuse juures, mis veidi enam vaeva nõuab on sabade pannil pruunistamine. Seda on mõistlik teha siis kui väikelaps õues lõunaund tudib, sest emmel on iga kord selle käigus õnnestunud suituandur vastikult piiksuma ajada.

No ja kui siis toit ahjust väljas, ei olegi enam muud kui laud katta (salvrätikud on siin ka omal kohal) ning asuda asja kallale ning siis te saategi aru, miks on tegemist lastesõbraliku toiduga. Lapsed istuvad nagu Möhk ja Tölpa kumbki vaikselt oma konti järades laua taga ning vanemad saavad rahulikult omavahel vestlust arendada ilma, et keegi pidevalt vahele räägiks, midagi nõuaks või laua tagant lahkuda üritaks. Ja nii ikka hea veerandtundi järjest. Imeline!

Ah jaa - väga maitsev on ka ning soodne samuti.

Unimütsid

Täna öösel juhtuski siis see imelugu, et Joonatan ärkas ainult 1 korra ca 6.30, mil emmele tundus, et nüüd võiks juba piima väljastada küll ning siis söödigi kõht punni ning põõnati edasi 9ni. See tähendab, et 9st - 6.30ni laps magas - tegelikult küll miski 10ne ajal õhtul ta ka korra kiunatas ja emme tegi hetkeks seljale pai-pai aga see ei lähe ärkamisena päris arvesse ning öösel vist korra või paar pidi teda ühest kohast teise tõstma, sest ta oli kuidagi kummaliselt voodi jalutsisse jõudnud (meie lapsed teatavasti ei maga ühe koha peal). Ühesõnaga teeme risti lakke. Sellega seoses magas ka emme keskööst kuni 9ni (no see väike piimaväljastuspaus välja arvata) nagu kott ning mis selgus hommikul - emme oli jube uimane ja Joonatan jube viril. Tuleb välja, et ega see magamine ei ole miski lihtne töö, kui ikka harjunud ei ole.

Lugejatele veel infoks, et Piimasaali öine sulgemine on meil läinud üleootuste libedalt - iga ööga on ärkamisi järjest vähem olnud ning need järjest lühemad. Suurt nuttu või lausa röökimist ei ole esinenud kordagi ning enamasti aitab, kui poiss kaissu võtta ning "tuttu-tuttu nüüd" paar korda öelda. Ühel ööl paar päeva tagasi ta küll oli miski tunnikese üleval - lihtsalt istus vaikselt keset voodit, vahepeal heitis pikali ja üritas uinuda, kuid ilmselt ei olnud und. Emme siis mõtles, et noh las istub ning hakkas ise silma looja laskma. See paraku ei sobinud teps mitte ning Joonatan asus hoogsalt emmet kätega patsutama (kui mitte öelda peksma) ning näppe silma lükkama. Emmel viksas üle, läks teise tuppa magama ning saatis issi poisile sõbraks. Natuke nad seal jaurasid, kuid varsti oli vaikus majas.

Igatahes oleme nüüd tõeliselt lootusrikkad, et äkki nüüd ongi nii, et magatakse. See oleks küll superluks.

Jätkame toiduteemadel

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada blogi peategelaste söömisharjumustest. Põhiliselt vist selleks, et oleks hiljem kust vaadata.

Esmalt Emili. Nagu ma vist juba korduvalt olen maininud on Emili söömisharjumustelt tõeline emade unistus. Sööb kõike, peaaegu alati ning kiidab kui on hea toit. Lisaks tunneb ta toidu vastu ka huvi ning uurib alati, et mis täpselt taldrikul on ning palju mineraale ja vitamiine üks või teine komponent sisaldab. See vitamiini ja mineraali teema tuli meil sisse, kui ma kunagi talle idusid pakkusin ning seletasin, et miks ma neid kasvatan ning miks need kasulikud on. Tuleb välja, et lasteaias räägiti neil ka vitamiinidest ning nüüd ongi nii, et kui öelda mingi toidu kohta, et seal on palju vitamiine, siis Emili juba ainuüksi selle pärast pistab mainitud toiduaine nahka. Siiski mõni üksik toit on, mida Emili ei armasta - pikka ega ei söönud ta seeni, nüüd juba sööb; veel väidab ta, et ei armasta baklasauni(baklazaani), kuid alati ta seda välja ei korja ka; rohelised salatilised ka ei lähe väga kaubaks, kuid viimati juba väitis, et rukolat tema sööb. Lasteaias pidavat ta ka alati kõik ära sööma. Viimane fakt mind just ülemäära ei rõõmusta, sest ma leian, et sealne menüü on liiga piimatoodetele ülesehitatud ja magust saavad nad ka liiga palju. Samas aga eks kodus ole eelnevalt kolm aastat tervisliku toiduga põhja laotud ning kui ikka hea isuga ja omaalgatuslikult sööb, siis tähendab, et saab ka hea energiaga toidu. Väga hea on vähemalt see, et lasteaias tehakse toit kohapeal ja ei tooda kuskilt sisse, seda viimast varianti ma ilmselt ei oleks nõus aksepteerima.

Paar sõna ka Joonatanist. Põhitoiduseks on endiselt rinnapiim. Tegelikult oli Emili meil ka selline, kes pisut üle aasta toitus peamiselt ainult piimast ning siis käis äkki klõps ning üleöö hakkas suurtes kogustes päris toitu tarbima. Muid toite Joonatan rohkem maitseb kui sööb. Igat asja reeglina paar ampsu ja mitte rohkem. Laua taga tegeleb pigem toidu laiali loopimise ja lusikaga vastu taldrikut tagumise kui söömisega. Siiski on mõned toiduained, mida Joonatan alati isukalt sööb ning nüüd läheb asi tõeliselt kummaliseks. Joonatan nimelt sööb rohelisi toite. Juba beebieast on alatine lemmik aurutatud brokkoli, sellele lisaks võib veel kindel olla, et süüakse spinatit (ja seda sisaldavaid toite) ning avokaadot. Ilus kas pole? Kõik muu on kuidas kunagi ja kindel ei saa olla. Viimasel ajal lähevad ka õunad hästi peale ning banaan on ka enamasti kindla peale minek. Nii, et kuigi ta suure söömaga ei ole (piima vist tarbib küll liitrite kaupa), võib siiski tõdeda, et kasulikud ained saab ta toidust kätte, sest palju tervislikumaks kui avokaado, spinat ja aurutatud brokkoli vist minna ei anna. Äkki ta teeb mingit ph-dieeti????

Ah jaa lõpetuseks veel, et lauakommetega on meil nüüd ka kord majas. Emili nimelt üritab kodus ka juurutada lasteaias toimivat korda. Korraldusele, et söögiajal ei tohi rääkida vanemad siiski ei olnud nõus alluma, kuid iga kord enne sööki peab emme teatama kõva ja selge häälega, mis on söögiks ning ütlema, kes lauda tohivad tulla ( nagu oleks siin palju variante, eks) ning siis kui kõik istuvad, soovima head isu (nagu varem ei oleksi seda tehtud, eks), millele teised (jah ka Joonatan) peavad vastama aitäh. Edasi järgneb igapäevane kordusõppus teemal, kuidas tuleb kahvlit hoida - Emili õpetab ning vanemad kuulavad.

Muudatus Piimasaali lahtiolekuaegades

Meie kohaliku piimasaali omanik ja juhataja leidis pärast kuudepikkust ületöötamist, et nii ikka enam edasi ei saa ning nüüdsest on puhvet öösiti suletud. Plaanitavast muudatusest informeerisime varakult ka klientuuri ning seletasime rahulikult, et miks ja kuidas. Juhataja läbis korraliku vaimse ettevalmistuse ning kohale toodi igaks juhuks kui mõni klient peaks lausa laamendama hakkama ka puur, tuntud ka võrevoodi nime all. Nagu arvata võis, jäi midagi ikkagi segaseks ning vihane klient oli öösel puhveti ukse taga, tegi kõvemat häält ning nõudis piima. Juhtisime lärmaja tähelepanu uut töökorraldust kajastavale sildile, võtsime kaissu, silitasime pead ning laulsime karumõmmi unelaulu. Noormees taltus üpris kiiresti ning ülejäänud öö ta tõepoolest andis endast parima, et magama jääda, kuid vanad harjumused on visad kaduma ning nii me siis siplesimegi kahekesi hommikuni - üks tukkus, pisut hiljem jälle virgus, kurtis oma kurba saatust ning seda kõike kümneid ja kümneid kordi järjest. Teine kiitis esimest tema pingutuste eest, sügas selga, jorises laulda ning tundis kaasa nii poisile kui endale. Lõpuks nagu lubatud kell 7.30 tehti mõlema poole rõõmuks Piimasaal jälle lahti.

Esimest ööd kokkuvõttes võib tõdeda, et ei olnudki kõige hullem. Tõeliselt üllatas, et Joonatan ei röökinudki tundide kaupa vaid ta tõepoolest sai aru, mis värk on ja miks nii tehakse ning üritas anda endast parimat. Loodame, et edasi läheb sama hästi!

Ja tuligi ära

Anname ametlikult teada, et möödunud nädalavahetusel jõudis siis kätte see aeg, mil meie elamisse saabusid esimesed Hello Kitty kaubamärgi tooted. Emme seda lipsuga kassi eriti ei salli, põhjuseid on mitmeid, kuid ei hakka neid siinkohal väljatooma. Kui Emili lasteaeda läks, tekkis emmel küll hetkeks plaan talle T-särk kirjaga "Mina ei kanna lipsuga kassi riideid, sest minu emme ei luba" teha, kuid issi leidis, et nii ei oleks ikka ilus ning eks ta õige oli ka. Emili on senini HKsse suhtunud leigelt, ta on küll maininud, kui kellelgi lasteaias kiisuga sokid, seelik, pluus, pesu või kõik eelpool nimetatud seljas on olnud, kuid endale ei ole neid soovinud. Kui nüüd järele mõelda, siis ta vist ei tea seda mangun-mangun-mangun ning siis nad äkki ostavadki käitumismustrit. Nüüd siis aga kasutati ära emme kodust eemalolekut ning käidi kahekesi vanaema Pillega kaubamajas shoppamas ning kassiga patsikummid leidsidki tee meie neiu juustesse. No mis seal ikka, isegi hea, et niigi kaua läks. Tegelikult on see kaubamajas shoppamas ja kohvikus käimine Emilil ja vanaema Pillel tore traditsioon, mida nad teevad alati kui Tallinnas või Tartus ühiselt päeva veedavad. Emme suurt shopata ei viitsi ning veel vähem koos lastega.

Nüüd aga paneme siis uue kella käima ning jääme huviga ootama, millal meie elamisse esimene Bakugan peaks siginema.

Aruanne vol.1 - Joonatan

Emmel on siin vahepeal kiireks läinud - koolitab ennast ja korraldab koolitust - seetõttu on blogipidamine pisut soiku jäänud. Vabandame!

Esmalt ütleme teretulemast uutele blogisõpradele. Eelmine nädal oli selles osas kohe eriti viljakas. Kolmapäeval korraldas väike Kertu endale äärmiselt stambivaba sündimise ning laupäeval väljus pakendist väike Aksel. Loodetavasti on Riho ja Nora Adeele suurte lastena igati ülesannete kõrgusel. Emilipoolne käitumisjuhis neile on igatahes, et monopoliseerida tuleb see lapsevanem, kes ei tööta 24/7 piimaandjana.

Edasi paar sõna Joonatanist. Aastavahetusele järgnenud mõnenädalane hingetõmbeaeg on selleks korraks möödas ning paar purihambaid taas hakkama pandud. Selleks puhuks on taaskord masinasse lükatud kauamängiv "Nutt ja hala", kust siis shuffle meetodil esitatakse erinevaid helipalu. Väga popp on laul pealkirjaga "Vaikne vigin", kuid ürpis tihti võib kuulata ka rockhitti "Röögin nagu jaksan". Eelmisel korral kulus hammastel kasvamiseks ca 2 nädalat, me pole veel matnud (asjatut)lootust, et seekord saab ehk üritusega kiiremini ühelepoole. Eks näis!

Ühtlasi on Joonatan alustanud ka vaikset üleminekut beebidekeelelt eestikeele sugemetaga pudikeelele. Sõnavaras on kindla koha leidnud väikelaste tüüpväljendid -

daa-daa (esitatakse käelehvitamisega kellegi ära minekul, iseenda tuttuminekul, kuid ka ilmse vihjena liiga pikalt passima jäänud külalistele, viimasel juhul kui vihjest aru ei saada võib järgneda "puust ja punaseks" lüke külalise jalavarjude kohaletoomise näol).

emme - tuleb esitamise väga harva ja ikka viimases hädas, kuid sisu tundub olevat sama mis eesti keeles

aitäh - väga ilmekalt ning täiesti õigel kohal, pea alati kui Joonatan midagi talle pakutavat vastu võtab. Annab vanematele võimaluse jätta oma lapsest eriti viisaka ja hästikasvatatud poisi muljet.

prrrrr - kõik autod, kärud, traktorid jmv. Ühesõnaga kõik millel rattad all. Oleks tädil rattad all, oleks tädi ka prrr.

ättt - kõik, millel ei ole rattaid all

tädi - tädi Leena kohta.

ädišš - tiss

mämm-määmm-mämm - mis te passite, hakake juba lauda katma!

amp - tähendab endiselt lampi, kuid ka kõiki teisi valgusallikaid

Üldiselt ei ole Joonatan pika jutu mees ning panustab rohkem tegutsemisele.

Juba on märgata ka, et poiss saab eesti keelsest tekstist aru. Tavaliste titelõbustustega pealelendajad stiilis, kus on pall ja too klots saadetakse küll enamasti pikalt ning jätkatakse külma rahuga poolelijäänud tegevust, kuid sageli kuuldud väljend "Ei tohi!" on juba täiesti omandatud. See tähendab Joonatani meelest nimelt, et "Oi kui vahvat asja sa Joonatan teed. Palun tee veel nii ning ära lase ennast jumala eest segada ei pahandavast hääletoonist ega füüsilisest eemaldamisest!".

Vabal ajal on Joonatan aga tõeline päikesepoiss ning kaasinimestega suheldes vana flirt ise. Naeratus on suur nagu irvikkassil ning selle osaliseks saavad kõik, kes talle otsa vaatavad. Põhiliseks hobiks on endiselt kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronimine, mida saadab püüd pea ees allahüppamise teel iseendale kehavigastusi tekitada. Täna näiteks heitis ta ennast üle diivani käetoe ning tema õnn, et tädi Leena oli õigel ajal õiges kohas ning sai viimasel hetkel poisi jalast kinni ning Joonatan jäi nagu filmis peaalaspidi kõikuma.

Veel on väikemees kibe käsi solvumises ning oh seda lärmi ja pisikeste jalgade trampimist, kui miski käest võetakse või mõnele ronimisplaanile kriips peale tõmmatakse.

Ning lõpetuseks ∈⊗∍↑¤♡ℑ✮Ψ❡ (räme sõim serbohorvaadi keeles), millega emme võtab kokku Joonatani käitumise ajal, mil enamik eestimaalastest magusasti magab, sest emakeelset trükimusta poisi uneharjumused paraku ei kannata.

Head uut!

Ilusat uut aastat kõigile Joonatani ja Emili sõpradele! 

Nagu ikka, osutus pühade aeg suhteliselt arvutivabaks ning seetõttu ei saanud/viitsinud ka blogindusega aktiivselt tegeleda, kuidagi palju mõnusam oli ennast diivanil kerra tõmmata, seaprael ning verivorstil kõhus seedida lasta ning lastega mängivaid vanavanemaid uudistada.

Õnneks oli selliseid hetki kohe õige mitu. Samas Joonatanpoiss ajastas oma kahe purihamba kasvuperioodi just kahele jõulu-aastavahetuse nädalale, mistõttu möödusid need tema pideva jorisemisega. Kui siia lisade veel noormehe võimetus treppi-tooli-kappi-kuuske nähes ronimata jätta, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et üks täiskasvanu pidi joriseval tüübil pidevalt nagu isiklik turvamees sabas käima ning kõik enesehävitluslikud plaanid eos lämmatama. Tagantjärgi tark olles võib tõdeda, et tegelikult oli Joonatani ajastus täiesti ideaalne, sest nüüd sai jorinakuulamisvõimalust pakkuda ka vanavanemaile ning onudele - tädile selmet päevade kaupa ainult emmet mainitud tegevusega rõõmustada. Ühtlasi avastasime ka tõsiasja, et kui emme ja issi on silmapiirilt läinud, keeratakse virin kohe hea mitu detsibelli vaiksemaks kui mitte üldse kinni ning lapsevanemad olid varmad sellist ärakadumisvõimalust muidugi ka kasutama. Ei taha siin uhkustada, kuid emme ja issi jõudsid korra isegi kinno!!! 

Pühadeaegse pildimaterjaliga ei ole meil paraku ka lood eriti kiita, sest läks suht samuti nagu arvutiga, et kui ikka ise allkorrusel diivanil keras oled, siis nagu ei viitsi minna teiselt korralt fotokat tooma ning jõulude tipphetkil (nagu lasteaia jõulupidu ja Viljandis Jõuluvana tulek) selgus, et  kui kaks last ja videokaamera on kahele vanemale veel jõukohane siis kaks last, videokaamera ja fotokas enam mitte. Mõned klõpsud ikka tegime ka.

See ülesvõte pärineb issi töökoha jõulupeolt Nukuteatrist ning näitab, kui lahke poiss meite Joonatan on. Kahjuks sõi noormees ülejäänud piparkoogi täitsa ise ära (ning vanemad oma õppimisvõimetuses lasid sel ka südamerahus sündida), mistõttu esitati hiljem öösel emmele-issile eeskava alapealkirjaga "Täna öösel me ei maga".  Umbes pärast kolmandat jõulupidu ja konsumeeritud piparkooke-kringleid lõi alles vanematel lamp põlema, et äkki öised etendused võivad olla seotud õhtuste suhkru liigtarvitamistega. Pärast seda oli Joonatani piparkoogisöömistel selleks aastaks ka kriips peal. 

Vahetult enne jõule puhkasid Emili ja Joonatan koos vanemate ja Viljandi vanavanematega Pühajärve Spas, kus tegeleti hoolsalt spordi ja mis seal salata sama hoolsalt ka söömisega (magu tahab ju jõuludeks sissesoojendamist). Lapsed käisid vapralt ujumas ja kelgutamas ning emme-issi said lausa kahel korral suusad alla. Otepää jõululaadal avanes Emilil võimalus koerarakendiga sõita ning nagu pildil näha tehti tüdrukule tänutäheks matsuv musi.

Lapsed hotellitoa kapis seitset kitsetalle mängimas.

Pühajärvelt suunduti Suislepa kaudu Viljandisse, kus onutütar Merilin juba Emilit pikisilmi ootas. Võrreldes suvega oli Emili hulka julgemaks muutunud (lasteaia mõju ilmselt) ning nüüd toimetasid piigad juba hoogsalt üheskoos.  Pildil tehakse vanaema Lembele soengut.

Kui soeng tehtud, suundusid neiud ülakorrusele Merilini riidekohvri kallale ning sealt naasesid juba Lumivalguke ning tema noorem õde.

Kohe näha, et vanaema Lembe on suvel-sügisel usinalt marjul käinud ning nüüd on millega hommikuti oma putru kaunistada.

Tüdrukud tädi Iida-Leena valvsa pilgu all piparkooke küpsetamas.

Vanaema Lembe imelisest jõululauast meil pilti pakkuda kahjuks pole, sest kõhud olid tühjad ning kannatust jätkus vaevu vanaisa Jaagu kõne ajaks, pärast seda kostis ainult rahulolevat mõminat. Ühtlasi selgus Viljandis, et Emili on nagu ta ise ütles "kõrvitsaarmastaja" st. kolmeliitrise purgi marineeritud kõrvitsat pani neiu kolme päevaga ilma vaevata kinni ning nõudis lisa. 

Nagu pildil näha esinesid nii Emili kui Joonatan julgelt Jõuluvanale. Emili kandis ilusti ette kõik lasteaias õpitud luuletused ja laulud (kokku 5 tükki!) ning Joonatan tantsis, plaksutas  ning näitas kus on lamp ("amp!").

Jõuluvana tõi Emilile toreda varesega lauamängu, mida tüdrukud kohe pärast vanamehe lahkumist ka mängima asusid. Mäng sai selgeks loodetust hulka kiiremini ning vanemlik sekkumine osutus pärast esimest mängukorda juba täiesti tarbetuks. 

Emili ei olnud aga ainuke, kellele mänge toodi ning õhtul sai vastuse ka küsimus, mida teevad emad-isad siis kui lapsed magavad. Uut maailmamälumängu mängiti hiliste öötunditeni ning nalja (nagu pildil näha) oli nabani. Selliste mängude võlu ei  peitu (vähemalt meie peres) mitte selgitamises, et kes on kõige targem vaid pidevas aasimises teemal, kui rumal ikka su lauanaaber parasjagu on.

Esimesel jõulupühal otsustati lumetormile vilistada ning pärast auto asukoha tuvastamist, auto väljakaevamist ning lähima tänavalõigu lahtilükkamist, asusid Emili ja Joonatan koos vanematega teele Tartusse, kus ootasid juba sealsed vanavanemad ning lähisugulased. Viljandisse jäi meist maha vaid vanaema Lembe, sest teised pereliikmed olid juba varem vastavalt Tallinna ja Narva suunas lahkunud. Äraminnes vanaema kallistades teatas Emili oma kõige mesimagusamal häälel: " Ära muretse vanaema Lembe, sinu armas Jaagukene tuleb varsti tagasi!" Selle lausega võitis Emili ka möödunud aasta huumoripreemia, sest läks õige mitu minutit enne kui emme, issi ja vanaema naermise suutsid jätta. 

Emili ja onutütar Eliise kuuse taustal poseerimas. 

Kõiki kolme last meil ühele pildile saada ei õnnestunud, sest Joonatan lihtsalt on nii kiire mees. Esimese jõulupüha veetsime onu Antsu juures, kus lapsi lõbustas ka Tommi-kutsu, kuid pildimaterjali sellest vahvat õhtupoolikust meil juba ülalmainitud põhjustel pakkuda paraku ei ole. 

Jõuludejärgse  aja veetsidki Emili ja Joonatan koos turvaisikust emmega Tartus ja Viljandis vanavanemaid rõõmustades, samal ajal kui issi pealinnas paar päeva palgatööd tegi. Vana-aastaõhtuks suunduti aga külla Piale ja Otile ning nende vanematele. 

Kaheksanda Novembri Klubi mehed pakivad asju lahti. 

Joonatan ja Ott said piduliku sündmuse puhul selga ka päevakajalised T-särgid kirjaga "Tere Euro", et kõik ikka teaksid mis puhul kokku on tuldud ja head-paremat näost sisse aetakse. 

Noored daamid lugesid kõigepealt ise ning siis lasid lahkelt onu Ivol endale ettelugeda. 

Kui poisid kustusid juba pisut peale kümmet, siis Pia ja Emili pidasid vapralt keskööni vastu ning vaatasid aknast ka kohalikku ilutulestikku. Äärmiselt ootamatule ja kummalisele ettepanekule keset ööd õue minna, et ka suurt ilutulestikku näha, vastasid nad siiski eitavalt.

Kevadeni vastupidada!

Talv on tore. Lumi on lausa väga tore. Äsjasadanud hangedes tundub isegi Tallinn puhas ja kaunis. Pimedus ja külm ei ole toredad, kuid talutavad. Siiski on üks asi, mis sunnib emmet päevi lugema ja pikisilmi kevadet ootama. Nimelt sai täna õue minnes kiire arvutustehe tehtud ning selle tulemusena teadvustatud fakti, et järgneva 4,5 kuu jooksul peame Joonatani umbes 270 korda talveriietesse riietama. See väljavaade ei mõju eriti rõõmustavalt. Nagu varem oleme juba ka kirjutanud, siis Joonatan annab riietumisprotseduuri jooksul endast parima, et neid riideid talle selga ei pandaks. Ühtlasi saadab oma tegevust (loe: pulgaks viskamine ja väänlemine) enamasti valju lärmiga. Emme vaikselt loodab, et ehk läheb ajapikku paremaks. Peaks ju olema võimalik juba ka selles väikeses peas üks ja üks kokkupanna ehk arusaada, et õues on tore (seda Joonatan juba teab hästi), kuid sinna minekuks tuleb riietumisprotseduur edukalt läbida. Seni tundub, et see teadmine ei ole meie noorhärrat veel tabanud. Ilmselt liigne oleks ka loota, et ta saaks aru lihtsast tõest, et riietumine võtab umbes 2x vähem aega, kui ta lihtsalt laseks sel sündida ning ei kulutaks kogu oma jõudu mainitud tegevuse takistamiseks. Me ei ootagi, et ta riietumisel ise kaasa aitaks (kaugel sellest). 

Eriti kummaline on veel see, et umbes samasugune kisa saadab ka talveriiete eemaldamist. Õnneks see protsess on tunduvalt lühem ja vähem valulik kui eelmine.

Samas Joonatani ja tema kindlameelsust tundes, ma nagu hästi ei usu, et meil enne kevadet selles vallas kergemaks oluliselt läheks. 

Hommikune huumor

Tänane päevanali pärineb taaskord meie valvekoomik Emili käest.

On hommik ja emme ning Emili pesevad vannitoas hambaid. Selleks, et kindlastimittehommikuinimesest Emili tuju üleval hoida, teeb emme pesemise vahele pidevalt nalja ning seekord tuleb ettekandele show, kus Emili hambahari üritab kogu aeg oma emme (ehk siis emme hambaharja eest) ära joosta, kuid jääb iga natukese aja tagant kinni (tal on saba otsas selline iminapp). Lõpus maanduvad harjad sõbralikult oma kodus (ehk topsis). Emili leiab, et ühe põgenemiskatse võiks hari veel teha ning Emili hambahari pagebki korra veel kraanikausiääre peale uitama. Kell aga tiksub armutult ning emme otsustab, et on aeg pesemisel otsad kokku tõmmata, et Emili söögi ajaks lasteaeda ning issi mõistlikul ajal tööle jõuaks.

Emme: Emili palun pane oma hambahari nüüd ilusti tagasi topsi. Näed, et tema emme teeb juba hommikusööki.

Emili: Ta ei tee hommikusööki. Ta vaatab hoopis seda seepi. 

Kiire pilk hambaharjade topsi suunas ning tõepoolest emme hambaari kõrgub harjastega alusel lebava seebi kohal.