Uus soeng

Lasin eile juuksed ära lõigata. Mitte lühemaks vaid ikka kohe lühikeseks. Oleks veel lühemaks lasnud aga juuksur nii ilusti palus, et mul hakkas tast kahju ja nõustusin siis tema pakutuga. Laste reaktsioonid olid iseloomudele vastavad.

Kõigelevastuvaidleja:
Emme: Noh, Joonatan, on ju ilus?
Joonatan: Minu meelest oli enne ilus.

Äärmiseltpessimistlikumaailmavaateesindaja ehk Emili halas pool õhtut, et tema peab nüüd peres ainsana pikkade juustega olema. See ei olevat kohe üldse aus. Minu pakkumisele, et kuule, lõikame siis sulle ka sellise soengu nagu emmel, vastati loomulikult eitavalt.

Juuksed sain muide juuksuri juurest kaasa. Nüüd ei teagi mida nendega teha. Otsiks mõne kiilaka nuku või äkki teeks pintsliks. Tartu Mänguasjamuuseumis on ühes nukumajas juustest tehtud nukuhari ja nukuhambahari. Need valmistas mees, kes oli kümme aastat kartulisalves või laudas või kuskil varjul. Kõige põnevam eksponaat terves muuseumis mu meelest.

Jõulude ootus

Joonatanile pisteti lasteaias käärid pihku ja teda tabas raskemakujuline lõikamismaania. Jätsime siis suure lõigutud paberitükikeste hunniku aeda maha ja tulime koju, et lõikuda valmis teine sama suur mägi ka siin. Laps oli vaimustuses, emme oli vaimustuses. On ju tore, kui laps istub ja tegeleb süvenenult millegagi? Paraku jäi lõikamisõnn meie majas üürikeseks, sest Joonatanil läks täpselt üks päev aega lahti hammustamiseks, et lõigata saab lisaks paberile veel muudki. Enda juukseid ja riideid näiteks. Nüüd ongi käärid taas kapi otsas ja Joonatan tavapäraste pättuste juures tagasi.
Üheks selliseks on näiteks lume söömine. Iseenesest suht süütu tegevus, kuid Tallinna kesklinnas mitte just kõige soovitavam. Lasteaias pidavat ka Joonatan ja tema truu kuriteokaaslane Jakob igal võimalikul juhul lund sööma. Nii juhtuski, et kui Joonatan siis emmel sinisilmselt uuris, et millal küll kevad tuleb, teatas emme südametäiega, et kevad tuleb siis kui teie Jakobiga olete kõik lume ära söönud. See võttis mehe mõtlikuks. Jakob aga meeldib Joonatanile väga. Joonatan oli laupäeval lausa kurb, et ei saa minna lasteaeda Jakobiga mängima. Kasvatajate hinnangul pidavat nad suht ühte masti mehed olema, mis tähendab ka seda, et pättused naljalt tegemata ei jää ning järelemõtlemistool juba tühjalt ei seisa. Õnneks on neil veel kolmas kambajõmm Sander, kes tundub selline vähe rahulikum tegelane. Aga noh, mis mina ka tean, ma näen neid ju viis minutit hommikul ja teine viis õhtul.
Jõulukuu uudistest veel nii palju, et hooaja spordiala on meil tuuleveskitega võitlemine. Ehk, et meie Allaniga üritame mingilgi määral kontrollida laste magusakonsumeerimist. Täiesti läbikukkunud üritus muide. Eile said lapsed Elisa jõulupeol (mis muide oli väga vahva ja toimus Premia jäähallis) kumbki 700 grammise kommikoti. Me siis mõtlesime välja reegli, et eile võivad süüa nii palju kui tahavad ja edaspidi saavad iga õhtu ühe kommi valida. Nad siis hakkasid sööma nii palju kui tahavad. Ma istusin, vaatasin ja tundsin kuidas iga kommiga käed järjest rohkem värisema hakkasid. Ma usun, et kui me ei oleks kotti käest võtnud oleks Joonatan selle ühe soojaga tühjaks söönud. Õnneks said lapsed ise ka aru, et vist aitab. Hilisemast õhtusöögist noormees loomulikult keeldus. Ainult vett käis iga poole tunni tagant küsimas. Ma ei kujuta ette, et kuidas nendest "üks päev nädalas on kommipäev" riikides/peredes see päev üle elatakse. Meie põrgulised olid õhtul ikka täielikud energiapommid ja Emili puhul kaasnes sellega veel suur trots ja vanemate pikalt saatmine.
Täna aga jätkame jõulupidude nädalaga ning kui vahepeal maailmalõpp ei saabu, siis jõuame ehk ka pärisjõuluvana ära oodata.

Üks väike Liis

Taaskord tänu Laulukarusellile kõlavad meie elamises nüüd kahel häälel järgmised lauluread:

"Üks väike Liis paneb silmad särama,
ajab nutu ära ja teeb tuju heaks!
Üks väike Liis peab ikka kõlama,
jah laul peab kõlama, sel kaunil maal."

Mina küll neid parandama ei hakka.

Antud laulu originaali võib vaadata siit.
Peaks olema antud saate teine esineja.

Ühtlasi arendab Laulukarusell ka filosoofilist mõtlemist. Joonatan nimelt lähenes üks päev siin mulle küsimusega:
"Emme, kas sa tead, mis on õnn?"
Ma ei jõudnud veel midagi kosta, kui laps ise vastas endale lauldes:
"Õnn on see, kui võid rändama minna,
muusikamaale, helide linna.
Ja sinus eneses kõlab üks viis,
õnnelik olla võid siis."

Mitte ainult suhkrust, jahust ja maasikavahust

Täna selgus, et ühe põhilistest tarkustest, mis aitab elus hakkama saada, on meie kolmeaastane mehike igatahes omandanud.

Joonatan: "Igas tüdrukus on peidus natuke nõida!"

Puhas kuld. Nüüd jääb veel üle ainult loota, et järgneva viieteist aasta jooksul õpiks noormees eristama, milliste eksemplaride hingesügavustes leidub natuke Nöbinina ja millistel Bellatrix Lestrange'i. Kui see ka selge, võib ema süda rahulik olla.

Jõud lõppeb, ei jaksa enam.

Nüüd järgneb üks suur hala.
Teate, ma lähen kadedusest roheliseks iga kord kui keegi kellel on umbes sama vanad lapsed kui meil teatab, et tema lapsed nii kenasti mängivad koos ja nii hoiavad üksteist. Meie omad hoiavad üksteist ainult kord päevas enne magama jäämist. See tähendab, et siis kui nad on juba magama pandud ja vanemad leiavad, et nad võiks magada, siis nad moodustavad mingi uinumisvastase ühisrinde ja tegutsevad sõbralikult koos. Muul ajal toimub üks suur kaklus ja vingumine. Ja meil on sellest niiiiiiiii kõrini. Nad ei suuda viite minutit ka ühes toas viibida, ilma tülli minemata. Kui me ei taha, et nad kakleks, peab üks meist nonstop nendega mängima ja seda me paraku ei suuda kogu aeg. Täna näiteks läksin lastele aeda järgi. Kõigepealt võtsin Emili ja siis me jalutasime Joonatani lasteaeda. Mingi sõnelus tõmmati käima juba riietusruumis (teemaks oli vist, kes millise kapi ees istuda tohib), kuid see õnneks sumbus. Aga kohe kui me lasteaia uksest välja olime saanud algas jaur alatisel teemal "kes kõige ees saab kõndida" ja kaks sekundit hiljem üürgas Emili üle terve tänava ning sellest veel viis sekundit hiljem jäi Joonatan kõnniteele seisma ja teatas, et tema siis ei tulegi koju. Ma ütlen ausalt, mul tekkis kange tahtmine sel hetkel neile mõlemile poekotiga piki pead äsada. Loomulikult ma ei teinud seda. Alustasin läbirääkimisi ja veenmisi (loe: hardat palumist, et äkki ikka saaks rahulikult koduni kulgetud). Parimat toimivat nõksu - lihtsalt minema kõndimist - ma kesklinna tänavail paraku rakendada ei saa, sest Joonatan on suht ettearvamatu ja ma küll ei julge pead anda, et ta autoteele ei jookse suure viha ja nördimusega.
Kui mulle oleks meeldinud pidevalt ületamatute erimeelsuste lahendamisega tegeleda, oleks ma diplomaadiks hakanud. Aga mulle ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Ei meeldi kavaldada, meelitada, igat kuradi pisiasja läbi mängu lahendada, iga sammu juures üritada kolm sammu ette näha, et ennustada, kes millise liigutuse peale jälle solvub või üürgama pistab. Ma ei taha olla pidevalt mingi kloun. Mulle meeldiks kui mu viiene tütar näitaks oma venna suhtes lahkust ja sõbralikkust üles ka muul juhul, kui ta sellest mingit isiklikku kasu näeb ja mu kolmene poeg ei üritaks igal võimalikul juhul oma õde välja vihastada. Kas neile tõesti meeldib, kui teine on kurb ja nördinud?? Mis see neile annab?
Samuti tahaks ma teada, et kes kurat programmeeris need lapsed nii, et alati on tarvis mängida selle asjaga, mis parasjagu teise käes on!!!!
Mul on lihtsalt sellest igapäevasest lahingutandrist nii kohutavalt kõrini. Ja enamus päevast on nad ju ometigi lasteaias. Ma olen juba täiesti selleks emaks muutumas, kes läheb oma lastele aeda võimalikult hilja järgi, et see õhtune "tore kvaliteetaeg pereringis" kujuneks võimalikult lühikeseks. Kurb, aga tõsi. Hetkel.
Ma ei teagi, mida teha. Harjuda, et nad on nagu nad on ja neilt mitte midagi enam eeldada? No mismoodi sa harjud sellega, et su oma kodu on sõjaväljaks muudetud?

Kes ütles, et emadepäev on mais?

Tõusev päike kuldas SEBi peakontori katusekolmnurka ja Swisshotelli torne. Ööpimeduses säranud Viru Hotelli logo hakkas vaikselt kahvatuma. Vesi oli soe, tuba hämar ja vanainimeselikult mõtlik poiss nii pisike-pisike. Ta tõmbas ennast sooja rätiku sees kerra ning vaatas oma suurte-suurte silmadega maailma ja inimesi enda ümber. Inimesed vaatasid vastu ja naeratasid. Emme, issi, vanaema, tädi ning suur ja soe valge ingel nimega Ingrid. Korrus allpool virgus veel unesoe tüdruk, pehme öökulliga bidzaama seljas. Ega sellist hommikut ei saa ju ometi mahamagada! Hommikut, kui sa ei ole enam lihtsalt üks kaheaastane tüdruk, vaid ühtäkki hoopis õde, vanem õde. Kiiresti oli tarvis uudistama tulla, piiluda rätiku serva alla, saada tuttavaks. Vaadata, kes on siin koos minuga. Kes see on, kes on tulnud tähtede tagant, et olla minu teekaaslaseks, sõbraks, mänguseltsiliseks, vennaks. Kas ta teadis juba siis, et mõni tund vähem kui kolm aastat hiljem, lesivad nad koos laias voodis ja muudkui naeravad ja naeravad ning ei pea vanemate juttu hilisest kellaajast ja eesseisvast varasest ärkamisest miskiks? Kas ta teadis, et just sel hommikul lõppes vanemate ülekaal ja jõud said võrdseks? Isadepäeva hommikul. Emadepäeva hommikul.
Ilusat sünnipäeva teile Joonatan, Ott ja Artur! Ilusat emadepäeva kallid Kai ja Kadri!

Hiiumaa mees

Me elame väikese saare peal,
mille nimeks on Hiiumaa.
Selle saare peal olen sündinud ma...

Ei tasu erutuda, kallid blogilugejad, me ei ole Hiiumaale kolinud. Ainult Tallinna kesklinnas sündinud ja kasvanud mees lõõritab siin viimasel ajal ülalmainitud viisi. Kõlab kummaliselt, arvestades, et Joonatan on vaid korra Hiiumaale sattunud ja sedagi poolteist aastat tagasi.
Asi on nimelt selles, et meie lapsed ei vaata enam multikaid vaid Laulukaruselli. Igal pühapäeval me lindistame uue osa ja siis seda kedratakse igapäevaselt kuni uue pühapäevani. Joonatani viisi- ja sõnademälu on aga hämmastav ning seetõttu ka lauldavate laulude valik laieneb iganädalaselt. See on iseenesest tore, sest laulurühmitus Vigri (kuhu ka Joonatan kuulub) repertuaar hakkaski ennast pehmelt öeldes ammendama. Või kui kohe ausalt öelda, siis oleme jõudnud punkti, et kui keegi peaks veel korra laulma laulu "Tigu hädas majaga" anname me Allaniga alla ja võtame kasutusele kõrvatropid.

Aga viriseda ei ole siin midagi. Ikka tore kui ebamusikaalsetel vanematel juhtub musikaalne laps sündima. Siis võib kergesti juhtuda nii nagu ükspäev Emiliga, kes laulis rongilaulu ning mõnda aega mõtlikult õe esinemist kuulanud Joonatan ühel hetkel teatas, et sul läks siin vist natuke valesti, Emili. Aru ma ei saa, omas kodus ei tohi ka enam mööda laulda!

Magamine on nõrkadele!

Joonatani võlunipp kõigile lastele, kes mingil põhjusel parasjagu ei soovi lasteaeda minna:

Minna õhtul normaalsel ajal magama. Ärgata kuskil kahe ajal. Passida siis tunde lakke vahtides ja väherdes üleval, aeg-ajalt emmet varvaste ja näppudega surkides, tagamaks, et ka mainit lapsevanem sõba silmale ei saaks, uinuda siis sügavalt vahetult enne kukke ja koitu. Magada nagu kott, kui on aeg tõusta, ignoreerida kõiki äratuskatseid, kuni vanemad halastavad ja alla annavad. 

Tulemus: vahva kodune päev emmega mängides - mis juba iseenesest peidab endas vastust küsimusele, kas emme saab tänaseks planeeritud tööd tehtud või mitte.

Ai Joonatan - kui sa oled teismeline ja hindad üle kõige rahulikku ööund ning järgmisel päeval on sul tasemetöö, võistlus või midagi muud olulist, ausõna, ma tulen ja surgin ka sind kahest kuueni ja vaatan pärast  hommikul ingli näoga otsa!!!!

Joonatan ja Siri

Emme Ipad, nagu tema veljed üle kogu ilma, läbis eelmisel nädalavahetusel tarkvarauuenduse nimega iOS 6 ning meie kõige kaunimasse kodumasinasse asus elama Siri. Siri on ise ka väga ilus - lilla ja plinkiv. Kõigile, kes moodsa õunandusega kursis ei ole, siis Siri on selline programm (vist on see õige termin, ega ma ise ka teab mis arvutigeenius ei ole), millele saab anda häälkäsklusi (stiilis "Open facebook") ja teoorias on võimalik ka ingliskeeles jutt sisse rääkida ja Siri siis transkribeerib selle jutu. Praktikas on isegi google translate ja auotcorrect enamasti tõele lähemal.
Igatahes juhtus täna hommikul selline lugu, et Joonatan sai kuidagi Ipadile näpud taha (rangelt keelatud!!) ning tal kulus täpselt üks sekund, et avastada Siri. Ilmselgelt oli tegemist 21.sajandi vidina ja 21. sajandi lapse kohtumisega, sest Joonatan asus kohe uljalt Siriga rääkima (me reeglina ei räägi arvutitega, lapsed ei kasuta isegi Skype'i) ja Siri rääkis sama uljalt vastu.  Vestlus kõlas järgmiselt:

Joonatan: Tere!
Siri: Hello!
Joonatan: Kas sina oled paha?
Siri: Sorry, I did not get that.
Joonatan (emmele) : Kes see on?
Emme: See on Siri.
Siri: Blablabla. That does not make sense. Would You like to make a google search for that?

Ütleme nii, et juttu jätkus kauemaks. Täitsa põnevaid variante pakkus Siri Joonatani jutu peale välja. Erinevaid facebooki kontakte näiteks. Ühel hetkel läks Joonatan parema teineteise mõistmise huvides "inglis keelele" üle, aga suurt see ei aidanud. Ipad ise oli muide terve selle aja väljalülitatud olekus. Ilmselt peaks uurima, et kas Sirile saab ka mingi luku peale panna, sest muidu avastan äkki ühel heal päeval, et Joonatan on teatanud "Delete all" ja Siri vastanud rõõmsalt "With pleasure, my man!"

ESMist meie pere näitel

Ma olen siin mõtisklenud. Kodune inimene, aega palju käes, eksole. ESMist olen mõelnud ja jõudnud kohta, kus tahaks kahe käega peast kinni hoida ja karjuda - see ei ole võimalik! Samas on alati võimalik, et mina siin saan asjadest valesti aru. Ma nüüd jagan teiega, kuidas mina asjast aru saan.
On olemas teatud kooslus. Inimeste, riikide, organisatsioonide vms. Meil peres inimkooslus. Eurotsoonis siis riikide kooslus. Igal osalisel selles koosluses on omad tunnusjooned, funktsioonid, huvid, eripärad jne.
Meil on siin näiteks Allan - äärmiselt rahulik, stabiilne, kindla sissetulekuga, vastutusvõimeline isik. Loogiline, et tema hooleks on pere majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine, vähe labiilsema närvikavaga isendite tasakaalustamine, arvete maksmine. Tema peale saab loota ja tema näeb suuremat pilti Eurotsoonis on sarnaseks tegelaseks näiteks Saksamaa.
Edasi olen meil siin mina - oluliselt vähem stabiilne kui Allan, kuid siiski enamasti vastutusvõimeline. Minule pandud kohustused, suudan reeglina täita ehk toit valmib, pesu saab pestud ja lapsed ei olegi kogu aeg teineteisel kõri kallal. Kuludel suudan ka enamasti silma peal hoida. Aeg-ajalt küll tekib hetki, kus katus sõidab, kuid harva ja mitte hävitavas mahus. (loe: hasartmänge ei mängi ja sms-laenu ei võta).    Ühesõnaga minu kätte võib raha usaldada (väheses mahus teenin toda isegi!!) ja kui ikka on vaja torumehele maksta, siis ei lähe sama summaga endale uusi botikuid muretsema. Säilinud on ka lootus, et ühel heal päeval hakkan ka mina jälle mehe moodi panustama pere sissetulekutesse. Mind võiks siis äkki võrrelda Iirimaaga või Prantsusmaaga.
Edasi on meil Emili ja Joonatan. Lõbusad, armsad, tegusad, kuid samas täiesti ebastabiilsed, ettearvamatud, vastutusvõimetud ning omavahel pidevalt vaenujalal. Nendega tuleb pidevalt tegeleda ja nende endi tegevusel silm peal hoida. Kui on vaja vahva pilt joonistada, peitust mängida, komme hävitada vms. on nad igati omal kohal, aga raha ju neile ei annaks, üksi neid poodi ei saadaks, õhtusööki valmistada ei paluks, kas pole? Ma oleks vist naiivseim ema maailmas, kui ma näiteks läheks õhtul välja ja annaks oma lastele ülesande ise end kell üheksa magama panna. Sama lugu on minu meelest Vahemere rahvastega, eesotsas Kreekaga. Kui on tarvis maitsvat mussakat või parimat oliiviõli, siis seda teevad kreeklased. Kuid eeldada, et nad oma riiki majandada oskavad ja üleöö sakslase kombel tööd vihtuma asuvad selmet pool päeva kohvi tassi taga sõpradega nardõd mängida on naiivsuse tipp.
Kreeklased, täpselt nagu lapsedki, ei ole midagi valesti teinud. Lapsed ka ju silmad pärani lubavad, et see on viimane kord, kus nad üht, teist või kolmandat pättust teevad. Kuid juba lubamise hetkel, teavad nii nemad ise kui ka vanemad, et uued pahandused on kõigest nurga taga. See on laste loomuses, täpselt nagu geograafilisest asukohast, kultuurist ja ajaloost tulenevalt ei ole tihke töörabamine ja vähene bürokraatia kreeklaste loomuses. Milleks neilt siis seda ometigi eeldada???
Äkki me peaks ka oma riigiisadest õppust võtma ja andma lastele suure hunniku komme ning  seda lubaduse vastu, igal hommikul ainult üks komm võtta selmet kogu kott esimese soojaga tühjaks süüa?

Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna

Hetk Emili sünnipäevapeolt. Neile, kes ei ole liiga osavad piltmõistatuste alal ka väike vihje - pildil on juubilari isa ja vanaisa. Üpriski sümboolne ja paljuütlev pilt, kas pole? Esimene on täpselt selline nagu kogu tema poolt esindatav juristide armee ja teine on mingil kummalisel põhjusel ülejäänud sada klouni sel korral Toompeale jätnud.
Teisest küljest võib sellel pildil ära tunda ka seadusandliku võimu pidurdava käe erasektori sabal.

Ah jaa - need sada sõna saabuvad peagi, sest pidu oli äärmiselt lennukas ja lõbus. Kipsist hoolimata.

Kips!

No nii, huul paistes ja käsi kipsis. Ja kui te nüüd kõik arvasite, et jutt käib tulevasest Eesti parkuurimeistrist Joonatanist, siis eksisite, sõbrad. Seekord juhtus hoopis nii, et Emili ei kuulnud, kuidas õnnetus hüüdis. Õigus küll, õnnetused ju ei hüüa tulles.
Igatahes oli tegemist ühe väga kummalise päevaga. Hommikul kukutas Joonatan ennast alustuseks enda toolist selg ees alla. Ta nimelt seisis söögitoolis ja aitas emmel muffinitainast vormidesse tõsta, Ühel hetkel aga tasakaal kadus ja Joonatan koos temaga. Seda, et kaheaastane suudab kukkuda nii, et teeb samal ajal õhus täispöörde, toetab käed tooli alumisele astmele ja maandub põhimõtteliselt jalgadele, ei usuks ma elusees, kui poleks ise näinud. Kuna mainitud akrobaatilist etteastet saatis emme vali karjatus, siis järgnes ka lapse nutt. Hiljem Joonatan seletas, et ta ei saanud haiget vaid nuttis ehmatusest, sest emme karjus. Igatahes väga õnnelik õnnetus ja tuleb tunnistada, et pidevast ronimisest ja hüppamisest on ilmselt vist kasu olnud. Kukkumine on vähemalt selge.
Emiliga paraku nii hästi ei läinud. Tema kukkus lastetoas kiigelt. Üldse mitte kõrgelt ja üldse mitte hoo pealt. Põhimõtteliselt seisvalt kiigelt, aga nii õnnetult, et verd lahmas ninast ja suust ja kui esimene ehmatus üle sai elatud ja Emili lisaks karjumisele ka rääkida suutis, selgus tõsiasi, et haiget teeb hoopis vasak käsi. Tund aega hiljem traumapunktis tuvastati luumurd ja antud jäse läks Emili protestist hoolimata kipsi. Näo vigastused olid õnneks suhteliselt kerged ja loodetavasti saavad pühapäevaseks peoks korda. Käega läheb paraku kauem ja esimest juubelit tähistab noor daam igatahes käsi kenasti roosa salliga kaelas.
Nii, me siin siis nüüd toimetame ja võtame parimat uudsest olukorrast, kus Joonatan on lasteaias ja Emili kodus. Emme põhitegevuseks on aga vildikatel korkide maha võtmine, sest seda ju ühe käega ei tee.

Sügisjooks

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada kevadest. Millalgi mai lõpus sai minu erinevates sisetreeningutes veedetud spordiaasta otsa ja kuna ilm oli muutunud ilusaks (nagu mais ikka), tundus mõtetu oma aega ja raha (mida eriti ei olnud) raisata ning kuna kallis kaasa agaralt Kadrioru vahet silkas, tekkis ka minul plaan, et kas nüüd või mitte kunagi. Seda, mida ma senini olen jooksmisest kui liikumisviisist arvanud võib lugeda siit. 
Siiski otsustasin veel viimast korda proovida ja juhtus ei vähem ega rohkem kui ime. Minu esialgne plaan oli joosta 20 minutit ja siis hakata iga kord kahe minuti kaupa aega pikendama. Valitud tihedus siis kuskil kolm korda nädalas. Esimene kord jooksin 22 minutit Pirita rannas ja ei jõudnud ära imestada, et õlad ei valutagi ja hing ei ripugi peale 100 meetrit paelaga kaelas. Järgmine kord läbisin puhtalt eufooria pealt kohe 35 minutit ja siis ei saanud ju enam tagasi minna. Paari nädalaga oli läbitav trass pikenenud viiele kilomeetrile ja siis kuuele ja siis seitsmele ja septembri alguseks, kui ma end lõpuks sügisjooksule kirja julgesin panna, oli pikim läbitud vahemaa 8, 5 kilomeetrit.
Ja teate, mis kõige naljakam, jooksmine oli puhas rõõm. Suur osa oli siin muidugi ka Diana Gabbeldonil, sest minu suviseid treeninguid saatis audioraamatuna tema "Outlander", mis ühel hetkel muutus nii põnevaks, et ma pigem läksin uuele ringile, kui jätsin kuulamise pooleli. Lõpuks nägin unenägusid ka soti aksendiga inglise keeles.
Igatahes, kolm kuud ja 162 jooksukilomeetrit (loe: Tallinnast - Viljandisse) hiljem ( näpuotsaga veel jalgratast, tennist ja ujumist peale) , asusin ma Kesklinna Politseiprefektuuri ees sügisjooksu starti. Eesmärgiks joosta terve maa kuni lõpuni, hinges väike lootus mitte joosta üle 1.20ne. Kartsin ka, sest kümme kilomeetrit oli ikkagi tervelt 1,5 kilomeetrit rohkem kui kunagi varem. Tegelikkus kujunes aga väga ägedaks. Algul kõik jooksid mööda, ma hoidsin hammastega oma tempot ja siis trassi teises pooles hakkasin ise rahvast mööda minema. Kiirendada siiski enne viimast kilomeetrit väga ei julgenud aga kui kiirendamiseks läks, siis möödusin ma usun hotell Tallinn - finish lõigul kuskil paarisajast kaasjooksjast. Kaarli kiriku juurest panin täistempo peale ja kohale jõudes oli selline tunne, et jookseks veel. Imeline!
Ajaks siis 1.15.20 ja koht kuskil kuuenda tuhande lõpus. Allan jooksis 20 minutit kiiremini ja lubas aasta pärast poolmaratoni ette võtta.
Kurb on aga see, et jooksuhooaeg on sama hästi kui lõppenud, sest pimedas mina Kadriorus joosta ei julge ja valget aega lihtsalt ju enam peaaegu polegi. Ratast saab veel kuujagu sõita, aga see pole päris see. Ei tea kas mingite moodsate vidinatega õnnestuks audoraamatut ujudes kuulata? See võiks täitsa variant olla.... mhmm.
Järgmiseks suveks on aga uus eesmärk. Täpselt veel välja ei hõika, aga vihjeks on triatlon.
Nüüd lähen ja söön õhtusöögiks kahekümne aasta jagu sõnu, et jooksimine on ainult hulludele ja mitte normaalne liikumisviis.

Ülitundlik liiklusnärv

Suur suvi pole ühelgi aastal blogile teab mis viljakalt mõjunud. Oodatud ikaldus siis selgi korral.
Oh jah ... ma ikka loodan, et saan meie väga vahvate suvereiside muljed ühel hetkel ka siia kirja aga noh kuniks olümpiat seniks ei maksa vist väga loota. Lastel muidugi hakkab olümpiast juba kena kopp ette saama. Emili siin just uuris, et "Emme, miks sa niiiii palju seda sporti vaatad?" Sellele järgnes muidugi kohe ka neiult kaval ettepanek, et kas nemad ei võiks siis samapalju ka muumisid vaadata. Mh, et kuidas see eeskuju järgi kasvatamine käiski? Joonatan ei jaga spordist paraku veel ööd ega mütsi. Algne küsimus, kuhu nad jooksevad, on asendunud hoopis filosoofilisema küsimusega, miks nad jooksevad. Kui sult seda ikka kümme korda päevas küsitakse, hakkad ise ka lõpuks mõtlema, et miks...
Aga mitte sellest ei.... Ma tahtsin hoopis kirjutada meie laste kummaliselt kombest omi vanemaid liikluses korrale kutsuda.
Näiteks eile liikusin autoga mööda Liivalaia uulitsat (mitte, et mul siin ülesküntud ja võõrkeelseid kirju täis soditud tänavarägastikus eriti enam valida oleks, et mööda millist tänavat sõita. Võtad ikka paraku selle, mis veel sõidukõlbulik ja kuhu ka väksem sõiduk kui lõõtsaga buss oodatud on, eksole). Tempo oli miski 45 km/h. Noh selline linna keskmine, ei midagi erilist, kui äkki algas tagaistmel kahehäälne manitsus:
Ära kiirusta! Meil ei ole ralliauto, emmekene! Sõidame ettevaatlikult! Ära nii kiiresti sõida, ma kukun välja! Rahulikult, rahulikult! Kiiresti sõidetakse ringrajal! jne jne. Ühesõnaga selline targutavalt häiriv tekst, mis pensionäri esituses ajaks ilmselt marru, kuid kahe- ja nelja-aastase poolt kuuldavale tooduna ajas hoopis naerma.
Kurblooliseks muudab situatsiooni aga hoopis see, et naerda ei ole siin midagi. Nii emme kui issi on sel suvel liikluspolitseilt kiirustamise eest juba omad esimesed triibulised kätte saanud ja mitte mingit tahtmist ei ole teisi saada. Ehk siis laseme kõrvad longu ja võtame noorema põlvkonna elutarkust kuulda.

Tüdrukute ja poiste mängud

Minu ja Emili hiljutine Brüsseliskäik (millest ehk ka siin veidi pikemalt pajatame) pani mind mõtlema poiste ja tüdrukute erinevuste üle. Eeskätt just selle üle, et kui erinevalt nad mängimisse sellises eelkoolivanuses suhtuvad. Õigemini pani mind selle üle mõtlema mu kallis sõber Eveli ja meie vestlused sel teemal. Nüüd kodus omi lapsi jälgides, olen sunnitud tõdema, et suur osa Emili ja Joonatani "kaklustest" saavadki alguse sellest, et nende ootused teineteisele on ebarealistlikud. Ma pole varem osanud sellise pilguga asju näha ja suur tänu Evelile selle eest.
Näiteks. Joonatan tahab mõõgelda, trügida, rahmeldada ja kui tal isegi õnnestub Emili nõusse saada, et mõõkleme, lõpeb asi tavaliselt üpris kiiresti Emilipoolse totaalse hädakisaga. Joonatan lihtsalt mängib nagu poiss, samas kui Emili jaoks on tegemist üleigasuguse piiri füüsilise rünnakuga. Seda, kust meie kahepoolene on mõõklemist õppinud ärge minult küll küsige. Võibolla sõjaajaloofanaatikust isa teab tõde.
Igatahes, täpselt vastupidised olukorrad on samuti tihedad. Emili tahab rahulikult joonistada või nukkudega mängida ning Joonatan lihtsalt sõidab mängule sisse. Järgneb taaskord Emili ülivalulik reageering, mida mina ehk mitte kõige pedagoogilisemalt nimetan kiunumiseks. Joonatan lihtsalt on selline füüsiliste mängude tüüp (poiss noh) ja Emili on ka muidugi eriline printsess hernetera. Iga väiksemgi puudutus ja haiget saamine leiab valjult äramärkimist.
Nii, et tulebki välja, et me oleme lõhkise küna ees. Emilil oleks vaja kedagi, kes temaga rahulikke mänge mängida tahaks ja Joonatanil teist omasugust rahmeldajat. Meil neid paraku pakkuda ei ole. Eks lasteaias nad siis saavad neid vajadusi rahuldada, kuid kodus peavad ilmselt õppime teineteisega kohanduma. Ja õpivad ka. Mängivad tegelikult igasugu mänge üpris tublisti omavahel.
Mis mind aga üllatas, oligi see, et ma ei ole varem osanud neid tülisid üldse selliselt näha. Tagasi oma lapsepõlvele mõeldes on see tegelikult igati loogiline. Mina nimelt ei mänginud tüdrukute mänge (loe: nukkudega) ja minu vend ei rahmeldanud ega mõõgelnud (kaugel sellest). Meil olid teistsugused mängud meie loodud maailmas. Kokkupõrked tekkisid hoopis teiselt pinnalt. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord me mõõklesime küll. Mitte üksteise vastu, vaid see toimus siis, kui me läksime metallist saslõkivarrastega (sic!) naabersuvila lastele mingit karistusaktsiooni korraldama. Mille eest, enam ei mäleta. Kindlasti õiglase kättemaksu nimel. Muide nende naabrilaste seas oli ka hilisem kuulus laulustaar ja tantsutäht Koit Toome. Mõtelge, mis oleks saanud, kui ta oleks näiteks minu saslõkivarda ette jäänud. Need, raiped, olid ju hirmteravad!

Teise lapse klassika

Joonatan: Miks Emili küsib "miks"?

Ergutamaks laste fantaasiat

Teatavasti on enamikel tänapäeva lastel liiga palju mänguasju ja nende aeg sisutatakse ülemäära ära. Uuringud on näidanud, et mida vähem asju ja igavam lapsel (just sellisel Emili vanusel) on, seda paremini areneb tema fantaasia ja loovus.
Tundub, et lätlased on asja tõsiselt võtnud. Siin nähtav, võibolla, et mitte kõige maalilisem, ülesvõte pärineb Riia lennujaama mängunurgast. Olgu öeldud, et totol nähtav lauake ja kolm tooli moodustasidki kogu mängunurga sisustuse. Meie "fantaasiavaene" laps istus seal mõnda aega, korra ronis kogu täiega lauale, pöördus oma sama üleküllastunud emme poole küsimusega "Mida siin teha saab?" ning mõistlikku vastust saamata, andis alla ning "väljus" "nurgast" (loe: astus kolm sammu vasakule).
Mulle jäigi arusaamatuks, et kas endisele idabloki riigile sobivalt oli kogu ülejäänud inventaar lihtsalt tuuri pandud (mängunurk asub ju turvakontrolli järgses alas, mõni asi siis liumägi või kiikhobu kaenlas lennukile ronida, iseäranis kui ärimehel on kiire töötempo juures lastele kingitused ostmata jäänud) või äkki näeb miski eurodirektiiv ette, et igas lennujaamas peab laste mängunurk olema ja lätlased siis tegid vaibast ja aiamööblist ka ühe sellise valmis.
Või äkki kõik teised lapsed ja nende vanemad mängivadki seal ennastunustavalt fantaasiamänge. Et nagu söövad õhupannkooke ja ehitavad õhulosse. Sel juhul olid nad ilmselt ise ka õhust, sest meie istusime antud nurga kõrval ca 45 minutit ja ühtki last seal mängimas ei kohanud.

WANTED!

Mõni päev tagasi läks kaduma Joonatani ööuni.
Me oleme ääretult kurvad ja igatseme kallist sõpra väga.
Joonatani ööuni jõudis enne kaotsiminekut meie peres kõigest paar nädalat viibida ja me hakkasime teda väga armastama.
Tundemärgid: magus, sügav, rahulik, sisaldab palju vahvaid unenägusid.
Eriti häiritud on tekkinud olukorrast kadunud ööune suur sõber Emme ööuni.
Kui keegi peaks Joonatani ööund kuskil kohtama, siis palun-palun-palun öelge talle, et me väga ootame teda tagasi ja elu ilma temata on just varastel hommikutundidel üks suur hädaorg.

Emili ja Merilin

Brüssel, juuli 2012

Brüssel, aprill 2011

Annika

Täna leidis emme ja Emili vahel aset dialoog, mis võtab päris hästi kokku Emili olemuse.

Emili ja Joonatan pugivad hommikuputru ja leiavad sealt seest kakaonibse, mis emme mingi uitmõtte ajel sinna lisanud oli.

Emili: Miks need kasulikud on?
Emme: Toorkakaos on väga palju mineraale. Söö, siis kasvad suureks ja tugevaks.
Emili: Ma ei taha tugevaks kasvada.
Emme: Sa siis ei taha olla nagu Pipi?
Emili: Ei. Ma tahan olla nagu Annika.

Tõsi ta on. Emili ei ole mitte üks teps nagu Pipi ja on kohe täitsa nagu Annika. See on tegelikult nii armas. Ainus mure on selles, et emme on vist rohkem nagu Pipi ning peab nüüd õppima aksepteerima seda väikest Annikat, kes kohe üldse ei taha Pipi olla. Näiteks viimati Belgias lõbustuspargis nägi emme kurja vaeva, et lasta Emilil rahus karuselli kõrval seisata ja oma vähest julgust kokku koguda. Emme oleks ju kohe, Emili kaenlas,  karusellile tormanud ja alles hiljem võibolla veidi hirmu tundnud. Jah, Emili sai karusellil aru küll, et on väga äge ja hiljem sõitis veel ja veel, kuid see seismise, vaatamise ja enda kogumise hetk enne igat uut karuselli, ei jäänud sellest grammigi lühemaks.

Huvitav, kas elus hakkama saavad pigem Pipid või Annikad? Aga kummad õnnelikumad on?