Ilusat Eesti Sünnipäeva!

Eesti Vabariik ja Vanaisa Väino on teatavasti ühe päeva mehed ning seetõttu võtsid Emili ja Joonatan ette ja sõitsid pühadeks Tartusse. Pidupäeva hommikul säras ilus päike ning otsustati paukuvat pakast trotsida ning suunduti Toomemäele tähetorni juurde laulma ja kõnesid kuulama. Joonatanmees jäeti küll seekord veel vanavanematega koju trallima. Toomemäel oli ilus ja ülev, emme poetas hümni ajal ikka väikse liigutuspisara ning Emili turnis koos teiste lastega lumehanges.

Sünni Päev

Keda huvitab, millega emme Emili ja Joonatani kõrvalt veel tegeleb, siis palun väga:

Sünni Päev

Olete kõik oodatud osalema!

Lisaks sellele tegeles emme viimased kaks kuud veel enda koolitamisega ning annab nüüd uhkusega teada, et on diplomeeritud imetamisnõustaja. Nii, et kui keegi soovib sellel teemal nõu või abi, siis võib julgelt minuga kontakteeruda.

Uued tuuled

Tänasest puhuvad meil siin blogis uued tuuled. Nimelt juhtus nii, et emmel lõid edevuse ja tähelepanuvajaduse lained üle pea kokku ehk siis lisaks Emili ja Joonatani tegemistele võib siit edaspidi lugeda ka emme mõtteid muudel teemadel. Kindlasti jäävad Emili ja Joonatan endiselt blogi peategelasteks, kuid ärge siis üllatuge kui sekka satub mõni retsept, hala päevakajalisel teemal, törts spordijuttu või niisama mõtisklusi. No mis teha kui inimene arvab ja usub, et tema arvamused ka teistele korda lähevad.

Kes õpetas Joonatanile kuidas Riia linna näha?

Ühesõnaga väljas on - 15C. Suundume mehikesega õue ning nagu alati esimese asjana tatsab tüüp hoovi pargitud autode juurde. Kuna autod kõik seisavad ja meil on kinnine hoov, siis emme väga ei süvene poja tegemistesse vaid pöörab nina päikese poole, sest aega on maa ja ilm ning enne me nii ehk nii edasi ei liigu, kui kõik autod on läbi patsutatud. Ühel hetkel Joonatani poole pilku heites ei suuda emme oma silmi uskuda, Joonatan seisab auto kõrval ajab keele suust välja ning kummardub aegluubis auto suunas. Täpselt kaks sentimeetrit enne väikse roosa keele ja külma metalli kokkupuudet kõlab üle hoovi kiljatus "EI! Joonatan!". Noormees tardub täpselt nii kauaks paigale, et emmel õnnestub kohale söösta ja laps eemaldada. Järgenenud loeng teemal autosid ei lakuta läks küll ühest kõrvast sisse teisest välja ( võis muidugi ka olla, et läbi mitme mütsi ja kapuutsi ei jõudnud tekst kohalegi), sest mõni hetk hiljem üritas noormees sama trikki korrata.

Varem ei ole nagu märganud, et ta autosid lakuks, nii et ilmselt ootas käredat pakast, et juba vanemate lapsepõlvest pärit trikk järele proovida.

Muinasjutumaailm

Emili on meil suur jutusõber. Pikkadel autosõitudel, kus vahest vingumiseks läheb, saab tihti olukorda päästa kui lapsele mõnda lugu jutustada. Üks tema kauaaegseid lemmikuid on lugu Hundist ja Rebasest, kes lähevad talvel kalale ning kus Rebane (nagu alati) Hundil naha üle kõrvade tõmbab, ise kalad nahka paneb ning Hundi sabapidi jääauku jätab.

Veel meeldib Emilile väga kui talle raamatuid etteloetakse ning hetke lemmik on üks lasteverisoon Grimmide muinasjuttudest. Ma ei teagi täpselt, kuidas see raamat meile sattunud on - pildid on seal tõesti toredad, kuid muinasjuttude olemus läheb sellises lühiversioonis kaduma ning järele jääb suhteliselt kahtlaseid väärtusi edastav soust. Igatahes Emili seda raamatut armastab ning seetõttu tuleb seda talle ka igal õhtul lugeda. Lemmiklooks on kujunenud Hunt ja Seitse Kitsetalle, mistõttu on meie laps kindlal veendumusel, et metsas elab üks tohutu koletis, kelle nimi on Suur Kuri Hunt ning tema suvel vanaemaga marjule küll ei lähe ja parem oleks kui vanaema ise ka ei läheks. See on "tore" lugu veel seetõttu, et teatavasti lõigatakse loo lõpus tallekeste eemaldamise ettekäändel hundil kõht lõhki.

Kuna Emilil meeldib erinevaid lugusid ka läbimängida, siis täna juhtuski nii, et emme ja Emili mängisid seda Hundi ja Rebase lugu. Emili oli Hunt ja emme Rebane. Kui siis emme kalaga punuma pani ning selle põõsa taga üksinda nahka pistis ( nagu originaalversioon ette näeb), otsustas Emili ( ehk siis Hunt) loo lõppu pisut modifitseerida - võttis mängult käärid, kargas rebasele kallale ning lõikas söödud kala kõhust välja, et saaks ikka kalasuppi teha nagu loo alguses kokku sai lepitud. Ühesõnaga laps võttis ühest muinasjutust lõpu ning pani selle sobivalt teisele loole otsa.

Igaks juhuks järgnes sellele kõigele emme õpetliku hääletooniga ettekantud monoloog tõsiasjast, et päris elus sedasi kõhtusid lõhki lõigata ei ole võimalik, et nagu sööd sama sokolaadi ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Jätsime kirurgia olemuse lahtiseletamise kuhugi pisut kaugemasse tulevikku.

Lastesõbralikeim toit

Taimetoitlased (me ei hakka siin nimesid nimetama) võivad rahuliku südamega selle postituse vahele jätta.

Igatahes tahame täna teile tutvustada parimat võimalikku talvist toitu väikelastega perele õhtusöögiks. Asi sai alguse sellest, et mõni nädal tagasi silmas emme Sadama Turul maheliha letis veisesabasid. Kohe meenus, et Nami-Nami kokaraamatust sai nende kohta loetud ning nii ta nad sealt turult kaasa tassiski. Tänaseks päevaks oleme neid sealt veel paar korda koju toomas käinud, sest selgus, et hautatud veisisabade näol on tegemist roaga, mis oleks nagu mõeldud väikelastega majapidamisse. Viskad aga lõuna paiku sabad koos veini-õlle või mõne muu käepärase vedeliku ning mõne maitsetaimega potti, tund või paar hiljem lisad juurde tükeldatud juurikad ning veel paar tundi hiljem, kui õues juba pime ja pereisa töölt koju jõudnud võtad poti ahjust välja. Ainus toiming kogu ettevalmistuse juures, mis veidi enam vaeva nõuab on sabade pannil pruunistamine. Seda on mõistlik teha siis kui väikelaps õues lõunaund tudib, sest emmel on iga kord selle käigus õnnestunud suituandur vastikult piiksuma ajada.

No ja kui siis toit ahjust väljas, ei olegi enam muud kui laud katta (salvrätikud on siin ka omal kohal) ning asuda asja kallale ning siis te saategi aru, miks on tegemist lastesõbraliku toiduga. Lapsed istuvad nagu Möhk ja Tölpa kumbki vaikselt oma konti järades laua taga ning vanemad saavad rahulikult omavahel vestlust arendada ilma, et keegi pidevalt vahele räägiks, midagi nõuaks või laua tagant lahkuda üritaks. Ja nii ikka hea veerandtundi järjest. Imeline!

Ah jaa - väga maitsev on ka ning soodne samuti.

Unimütsid

Täna öösel juhtuski siis see imelugu, et Joonatan ärkas ainult 1 korra ca 6.30, mil emmele tundus, et nüüd võiks juba piima väljastada küll ning siis söödigi kõht punni ning põõnati edasi 9ni. See tähendab, et 9st - 6.30ni laps magas - tegelikult küll miski 10ne ajal õhtul ta ka korra kiunatas ja emme tegi hetkeks seljale pai-pai aga see ei lähe ärkamisena päris arvesse ning öösel vist korra või paar pidi teda ühest kohast teise tõstma, sest ta oli kuidagi kummaliselt voodi jalutsisse jõudnud (meie lapsed teatavasti ei maga ühe koha peal). Ühesõnaga teeme risti lakke. Sellega seoses magas ka emme keskööst kuni 9ni (no see väike piimaväljastuspaus välja arvata) nagu kott ning mis selgus hommikul - emme oli jube uimane ja Joonatan jube viril. Tuleb välja, et ega see magamine ei ole miski lihtne töö, kui ikka harjunud ei ole.

Lugejatele veel infoks, et Piimasaali öine sulgemine on meil läinud üleootuste libedalt - iga ööga on ärkamisi järjest vähem olnud ning need järjest lühemad. Suurt nuttu või lausa röökimist ei ole esinenud kordagi ning enamasti aitab, kui poiss kaissu võtta ning "tuttu-tuttu nüüd" paar korda öelda. Ühel ööl paar päeva tagasi ta küll oli miski tunnikese üleval - lihtsalt istus vaikselt keset voodit, vahepeal heitis pikali ja üritas uinuda, kuid ilmselt ei olnud und. Emme siis mõtles, et noh las istub ning hakkas ise silma looja laskma. See paraku ei sobinud teps mitte ning Joonatan asus hoogsalt emmet kätega patsutama (kui mitte öelda peksma) ning näppe silma lükkama. Emmel viksas üle, läks teise tuppa magama ning saatis issi poisile sõbraks. Natuke nad seal jaurasid, kuid varsti oli vaikus majas.

Igatahes oleme nüüd tõeliselt lootusrikkad, et äkki nüüd ongi nii, et magatakse. See oleks küll superluks.

Jätkame toiduteemadel

Juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada blogi peategelaste söömisharjumustest. Põhiliselt vist selleks, et oleks hiljem kust vaadata.

Esmalt Emili. Nagu ma vist juba korduvalt olen maininud on Emili söömisharjumustelt tõeline emade unistus. Sööb kõike, peaaegu alati ning kiidab kui on hea toit. Lisaks tunneb ta toidu vastu ka huvi ning uurib alati, et mis täpselt taldrikul on ning palju mineraale ja vitamiine üks või teine komponent sisaldab. See vitamiini ja mineraali teema tuli meil sisse, kui ma kunagi talle idusid pakkusin ning seletasin, et miks ma neid kasvatan ning miks need kasulikud on. Tuleb välja, et lasteaias räägiti neil ka vitamiinidest ning nüüd ongi nii, et kui öelda mingi toidu kohta, et seal on palju vitamiine, siis Emili juba ainuüksi selle pärast pistab mainitud toiduaine nahka. Siiski mõni üksik toit on, mida Emili ei armasta - pikka ega ei söönud ta seeni, nüüd juba sööb; veel väidab ta, et ei armasta baklasauni(baklazaani), kuid alati ta seda välja ei korja ka; rohelised salatilised ka ei lähe väga kaubaks, kuid viimati juba väitis, et rukolat tema sööb. Lasteaias pidavat ta ka alati kõik ära sööma. Viimane fakt mind just ülemäära ei rõõmusta, sest ma leian, et sealne menüü on liiga piimatoodetele ülesehitatud ja magust saavad nad ka liiga palju. Samas aga eks kodus ole eelnevalt kolm aastat tervisliku toiduga põhja laotud ning kui ikka hea isuga ja omaalgatuslikult sööb, siis tähendab, et saab ka hea energiaga toidu. Väga hea on vähemalt see, et lasteaias tehakse toit kohapeal ja ei tooda kuskilt sisse, seda viimast varianti ma ilmselt ei oleks nõus aksepteerima.

Paar sõna ka Joonatanist. Põhitoiduseks on endiselt rinnapiim. Tegelikult oli Emili meil ka selline, kes pisut üle aasta toitus peamiselt ainult piimast ning siis käis äkki klõps ning üleöö hakkas suurtes kogustes päris toitu tarbima. Muid toite Joonatan rohkem maitseb kui sööb. Igat asja reeglina paar ampsu ja mitte rohkem. Laua taga tegeleb pigem toidu laiali loopimise ja lusikaga vastu taldrikut tagumise kui söömisega. Siiski on mõned toiduained, mida Joonatan alati isukalt sööb ning nüüd läheb asi tõeliselt kummaliseks. Joonatan nimelt sööb rohelisi toite. Juba beebieast on alatine lemmik aurutatud brokkoli, sellele lisaks võib veel kindel olla, et süüakse spinatit (ja seda sisaldavaid toite) ning avokaadot. Ilus kas pole? Kõik muu on kuidas kunagi ja kindel ei saa olla. Viimasel ajal lähevad ka õunad hästi peale ning banaan on ka enamasti kindla peale minek. Nii, et kuigi ta suure söömaga ei ole (piima vist tarbib küll liitrite kaupa), võib siiski tõdeda, et kasulikud ained saab ta toidust kätte, sest palju tervislikumaks kui avokaado, spinat ja aurutatud brokkoli vist minna ei anna. Äkki ta teeb mingit ph-dieeti????

Ah jaa lõpetuseks veel, et lauakommetega on meil nüüd ka kord majas. Emili nimelt üritab kodus ka juurutada lasteaias toimivat korda. Korraldusele, et söögiajal ei tohi rääkida vanemad siiski ei olnud nõus alluma, kuid iga kord enne sööki peab emme teatama kõva ja selge häälega, mis on söögiks ning ütlema, kes lauda tohivad tulla ( nagu oleks siin palju variante, eks) ning siis kui kõik istuvad, soovima head isu (nagu varem ei oleksi seda tehtud, eks), millele teised (jah ka Joonatan) peavad vastama aitäh. Edasi järgneb igapäevane kordusõppus teemal, kuidas tuleb kahvlit hoida - Emili õpetab ning vanemad kuulavad.

Muudatus Piimasaali lahtiolekuaegades

Meie kohaliku piimasaali omanik ja juhataja leidis pärast kuudepikkust ületöötamist, et nii ikka enam edasi ei saa ning nüüdsest on puhvet öösiti suletud. Plaanitavast muudatusest informeerisime varakult ka klientuuri ning seletasime rahulikult, et miks ja kuidas. Juhataja läbis korraliku vaimse ettevalmistuse ning kohale toodi igaks juhuks kui mõni klient peaks lausa laamendama hakkama ka puur, tuntud ka võrevoodi nime all. Nagu arvata võis, jäi midagi ikkagi segaseks ning vihane klient oli öösel puhveti ukse taga, tegi kõvemat häält ning nõudis piima. Juhtisime lärmaja tähelepanu uut töökorraldust kajastavale sildile, võtsime kaissu, silitasime pead ning laulsime karumõmmi unelaulu. Noormees taltus üpris kiiresti ning ülejäänud öö ta tõepoolest andis endast parima, et magama jääda, kuid vanad harjumused on visad kaduma ning nii me siis siplesimegi kahekesi hommikuni - üks tukkus, pisut hiljem jälle virgus, kurtis oma kurba saatust ning seda kõike kümneid ja kümneid kordi järjest. Teine kiitis esimest tema pingutuste eest, sügas selga, jorises laulda ning tundis kaasa nii poisile kui endale. Lõpuks nagu lubatud kell 7.30 tehti mõlema poole rõõmuks Piimasaal jälle lahti.

Esimest ööd kokkuvõttes võib tõdeda, et ei olnudki kõige hullem. Tõeliselt üllatas, et Joonatan ei röökinudki tundide kaupa vaid ta tõepoolest sai aru, mis värk on ja miks nii tehakse ning üritas anda endast parimat. Loodame, et edasi läheb sama hästi!

Ja tuligi ära

Anname ametlikult teada, et möödunud nädalavahetusel jõudis siis kätte see aeg, mil meie elamisse saabusid esimesed Hello Kitty kaubamärgi tooted. Emme seda lipsuga kassi eriti ei salli, põhjuseid on mitmeid, kuid ei hakka neid siinkohal väljatooma. Kui Emili lasteaeda läks, tekkis emmel küll hetkeks plaan talle T-särk kirjaga "Mina ei kanna lipsuga kassi riideid, sest minu emme ei luba" teha, kuid issi leidis, et nii ei oleks ikka ilus ning eks ta õige oli ka. Emili on senini HKsse suhtunud leigelt, ta on küll maininud, kui kellelgi lasteaias kiisuga sokid, seelik, pluus, pesu või kõik eelpool nimetatud seljas on olnud, kuid endale ei ole neid soovinud. Kui nüüd järele mõelda, siis ta vist ei tea seda mangun-mangun-mangun ning siis nad äkki ostavadki käitumismustrit. Nüüd siis aga kasutati ära emme kodust eemalolekut ning käidi kahekesi vanaema Pillega kaubamajas shoppamas ning kassiga patsikummid leidsidki tee meie neiu juustesse. No mis seal ikka, isegi hea, et niigi kaua läks. Tegelikult on see kaubamajas shoppamas ja kohvikus käimine Emilil ja vanaema Pillel tore traditsioon, mida nad teevad alati kui Tallinnas või Tartus ühiselt päeva veedavad. Emme suurt shopata ei viitsi ning veel vähem koos lastega.

Nüüd aga paneme siis uue kella käima ning jääme huviga ootama, millal meie elamisse esimene Bakugan peaks siginema.

Aruanne vol.1 - Joonatan

Emmel on siin vahepeal kiireks läinud - koolitab ennast ja korraldab koolitust - seetõttu on blogipidamine pisut soiku jäänud. Vabandame!

Esmalt ütleme teretulemast uutele blogisõpradele. Eelmine nädal oli selles osas kohe eriti viljakas. Kolmapäeval korraldas väike Kertu endale äärmiselt stambivaba sündimise ning laupäeval väljus pakendist väike Aksel. Loodetavasti on Riho ja Nora Adeele suurte lastena igati ülesannete kõrgusel. Emilipoolne käitumisjuhis neile on igatahes, et monopoliseerida tuleb see lapsevanem, kes ei tööta 24/7 piimaandjana.

Edasi paar sõna Joonatanist. Aastavahetusele järgnenud mõnenädalane hingetõmbeaeg on selleks korraks möödas ning paar purihambaid taas hakkama pandud. Selleks puhuks on taaskord masinasse lükatud kauamängiv "Nutt ja hala", kust siis shuffle meetodil esitatakse erinevaid helipalu. Väga popp on laul pealkirjaga "Vaikne vigin", kuid ürpis tihti võib kuulata ka rockhitti "Röögin nagu jaksan". Eelmisel korral kulus hammastel kasvamiseks ca 2 nädalat, me pole veel matnud (asjatut)lootust, et seekord saab ehk üritusega kiiremini ühelepoole. Eks näis!

Ühtlasi on Joonatan alustanud ka vaikset üleminekut beebidekeelelt eestikeele sugemetaga pudikeelele. Sõnavaras on kindla koha leidnud väikelaste tüüpväljendid -

daa-daa (esitatakse käelehvitamisega kellegi ära minekul, iseenda tuttuminekul, kuid ka ilmse vihjena liiga pikalt passima jäänud külalistele, viimasel juhul kui vihjest aru ei saada võib järgneda "puust ja punaseks" lüke külalise jalavarjude kohaletoomise näol).

emme - tuleb esitamise väga harva ja ikka viimases hädas, kuid sisu tundub olevat sama mis eesti keeles

aitäh - väga ilmekalt ning täiesti õigel kohal, pea alati kui Joonatan midagi talle pakutavat vastu võtab. Annab vanematele võimaluse jätta oma lapsest eriti viisaka ja hästikasvatatud poisi muljet.

prrrrr - kõik autod, kärud, traktorid jmv. Ühesõnaga kõik millel rattad all. Oleks tädil rattad all, oleks tädi ka prrr.

ättt - kõik, millel ei ole rattaid all

tädi - tädi Leena kohta.

ädišš - tiss

mämm-määmm-mämm - mis te passite, hakake juba lauda katma!

amp - tähendab endiselt lampi, kuid ka kõiki teisi valgusallikaid

Üldiselt ei ole Joonatan pika jutu mees ning panustab rohkem tegutsemisele.

Juba on märgata ka, et poiss saab eesti keelsest tekstist aru. Tavaliste titelõbustustega pealelendajad stiilis, kus on pall ja too klots saadetakse küll enamasti pikalt ning jätkatakse külma rahuga poolelijäänud tegevust, kuid sageli kuuldud väljend "Ei tohi!" on juba täiesti omandatud. See tähendab Joonatani meelest nimelt, et "Oi kui vahvat asja sa Joonatan teed. Palun tee veel nii ning ära lase ennast jumala eest segada ei pahandavast hääletoonist ega füüsilisest eemaldamisest!".

Vabal ajal on Joonatan aga tõeline päikesepoiss ning kaasinimestega suheldes vana flirt ise. Naeratus on suur nagu irvikkassil ning selle osaliseks saavad kõik, kes talle otsa vaatavad. Põhiliseks hobiks on endiselt kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronimine, mida saadab püüd pea ees allahüppamise teel iseendale kehavigastusi tekitada. Täna näiteks heitis ta ennast üle diivani käetoe ning tema õnn, et tädi Leena oli õigel ajal õiges kohas ning sai viimasel hetkel poisi jalast kinni ning Joonatan jäi nagu filmis peaalaspidi kõikuma.

Veel on väikemees kibe käsi solvumises ning oh seda lärmi ja pisikeste jalgade trampimist, kui miski käest võetakse või mõnele ronimisplaanile kriips peale tõmmatakse.

Ning lõpetuseks ∈⊗∍↑¤♡ℑ✮Ψ❡ (räme sõim serbohorvaadi keeles), millega emme võtab kokku Joonatani käitumise ajal, mil enamik eestimaalastest magusasti magab, sest emakeelset trükimusta poisi uneharjumused paraku ei kannata.

Head uut!

Ilusat uut aastat kõigile Joonatani ja Emili sõpradele! 

Nagu ikka, osutus pühade aeg suhteliselt arvutivabaks ning seetõttu ei saanud/viitsinud ka blogindusega aktiivselt tegeleda, kuidagi palju mõnusam oli ennast diivanil kerra tõmmata, seaprael ning verivorstil kõhus seedida lasta ning lastega mängivaid vanavanemaid uudistada.

Õnneks oli selliseid hetki kohe õige mitu. Samas Joonatanpoiss ajastas oma kahe purihamba kasvuperioodi just kahele jõulu-aastavahetuse nädalale, mistõttu möödusid need tema pideva jorisemisega. Kui siia lisade veel noormehe võimetus treppi-tooli-kappi-kuuske nähes ronimata jätta, siis tähendas see ühtlasi ka seda, et üks täiskasvanu pidi joriseval tüübil pidevalt nagu isiklik turvamees sabas käima ning kõik enesehävitluslikud plaanid eos lämmatama. Tagantjärgi tark olles võib tõdeda, et tegelikult oli Joonatani ajastus täiesti ideaalne, sest nüüd sai jorinakuulamisvõimalust pakkuda ka vanavanemaile ning onudele - tädile selmet päevade kaupa ainult emmet mainitud tegevusega rõõmustada. Ühtlasi avastasime ka tõsiasja, et kui emme ja issi on silmapiirilt läinud, keeratakse virin kohe hea mitu detsibelli vaiksemaks kui mitte üldse kinni ning lapsevanemad olid varmad sellist ärakadumisvõimalust muidugi ka kasutama. Ei taha siin uhkustada, kuid emme ja issi jõudsid korra isegi kinno!!! 

Pühadeaegse pildimaterjaliga ei ole meil paraku ka lood eriti kiita, sest läks suht samuti nagu arvutiga, et kui ikka ise allkorrusel diivanil keras oled, siis nagu ei viitsi minna teiselt korralt fotokat tooma ning jõulude tipphetkil (nagu lasteaia jõulupidu ja Viljandis Jõuluvana tulek) selgus, et  kui kaks last ja videokaamera on kahele vanemale veel jõukohane siis kaks last, videokaamera ja fotokas enam mitte. Mõned klõpsud ikka tegime ka.

See ülesvõte pärineb issi töökoha jõulupeolt Nukuteatrist ning näitab, kui lahke poiss meite Joonatan on. Kahjuks sõi noormees ülejäänud piparkoogi täitsa ise ära (ning vanemad oma õppimisvõimetuses lasid sel ka südamerahus sündida), mistõttu esitati hiljem öösel emmele-issile eeskava alapealkirjaga "Täna öösel me ei maga".  Umbes pärast kolmandat jõulupidu ja konsumeeritud piparkooke-kringleid lõi alles vanematel lamp põlema, et äkki öised etendused võivad olla seotud õhtuste suhkru liigtarvitamistega. Pärast seda oli Joonatani piparkoogisöömistel selleks aastaks ka kriips peal. 

Vahetult enne jõule puhkasid Emili ja Joonatan koos vanemate ja Viljandi vanavanematega Pühajärve Spas, kus tegeleti hoolsalt spordi ja mis seal salata sama hoolsalt ka söömisega (magu tahab ju jõuludeks sissesoojendamist). Lapsed käisid vapralt ujumas ja kelgutamas ning emme-issi said lausa kahel korral suusad alla. Otepää jõululaadal avanes Emilil võimalus koerarakendiga sõita ning nagu pildil näha tehti tüdrukule tänutäheks matsuv musi.

Lapsed hotellitoa kapis seitset kitsetalle mängimas.

Pühajärvelt suunduti Suislepa kaudu Viljandisse, kus onutütar Merilin juba Emilit pikisilmi ootas. Võrreldes suvega oli Emili hulka julgemaks muutunud (lasteaia mõju ilmselt) ning nüüd toimetasid piigad juba hoogsalt üheskoos.  Pildil tehakse vanaema Lembele soengut.

Kui soeng tehtud, suundusid neiud ülakorrusele Merilini riidekohvri kallale ning sealt naasesid juba Lumivalguke ning tema noorem õde.

Kohe näha, et vanaema Lembe on suvel-sügisel usinalt marjul käinud ning nüüd on millega hommikuti oma putru kaunistada.

Tüdrukud tädi Iida-Leena valvsa pilgu all piparkooke küpsetamas.

Vanaema Lembe imelisest jõululauast meil pilti pakkuda kahjuks pole, sest kõhud olid tühjad ning kannatust jätkus vaevu vanaisa Jaagu kõne ajaks, pärast seda kostis ainult rahulolevat mõminat. Ühtlasi selgus Viljandis, et Emili on nagu ta ise ütles "kõrvitsaarmastaja" st. kolmeliitrise purgi marineeritud kõrvitsat pani neiu kolme päevaga ilma vaevata kinni ning nõudis lisa. 

Nagu pildil näha esinesid nii Emili kui Joonatan julgelt Jõuluvanale. Emili kandis ilusti ette kõik lasteaias õpitud luuletused ja laulud (kokku 5 tükki!) ning Joonatan tantsis, plaksutas  ning näitas kus on lamp ("amp!").

Jõuluvana tõi Emilile toreda varesega lauamängu, mida tüdrukud kohe pärast vanamehe lahkumist ka mängima asusid. Mäng sai selgeks loodetust hulka kiiremini ning vanemlik sekkumine osutus pärast esimest mängukorda juba täiesti tarbetuks. 

Emili ei olnud aga ainuke, kellele mänge toodi ning õhtul sai vastuse ka küsimus, mida teevad emad-isad siis kui lapsed magavad. Uut maailmamälumängu mängiti hiliste öötunditeni ning nalja (nagu pildil näha) oli nabani. Selliste mängude võlu ei  peitu (vähemalt meie peres) mitte selgitamises, et kes on kõige targem vaid pidevas aasimises teemal, kui rumal ikka su lauanaaber parasjagu on.

Esimesel jõulupühal otsustati lumetormile vilistada ning pärast auto asukoha tuvastamist, auto väljakaevamist ning lähima tänavalõigu lahtilükkamist, asusid Emili ja Joonatan koos vanematega teele Tartusse, kus ootasid juba sealsed vanavanemad ning lähisugulased. Viljandisse jäi meist maha vaid vanaema Lembe, sest teised pereliikmed olid juba varem vastavalt Tallinna ja Narva suunas lahkunud. Äraminnes vanaema kallistades teatas Emili oma kõige mesimagusamal häälel: " Ära muretse vanaema Lembe, sinu armas Jaagukene tuleb varsti tagasi!" Selle lausega võitis Emili ka möödunud aasta huumoripreemia, sest läks õige mitu minutit enne kui emme, issi ja vanaema naermise suutsid jätta. 

Emili ja onutütar Eliise kuuse taustal poseerimas. 

Kõiki kolme last meil ühele pildile saada ei õnnestunud, sest Joonatan lihtsalt on nii kiire mees. Esimese jõulupüha veetsime onu Antsu juures, kus lapsi lõbustas ka Tommi-kutsu, kuid pildimaterjali sellest vahvat õhtupoolikust meil juba ülalmainitud põhjustel pakkuda paraku ei ole. 

Jõuludejärgse  aja veetsidki Emili ja Joonatan koos turvaisikust emmega Tartus ja Viljandis vanavanemaid rõõmustades, samal ajal kui issi pealinnas paar päeva palgatööd tegi. Vana-aastaõhtuks suunduti aga külla Piale ja Otile ning nende vanematele. 

Kaheksanda Novembri Klubi mehed pakivad asju lahti. 

Joonatan ja Ott said piduliku sündmuse puhul selga ka päevakajalised T-särgid kirjaga "Tere Euro", et kõik ikka teaksid mis puhul kokku on tuldud ja head-paremat näost sisse aetakse. 

Noored daamid lugesid kõigepealt ise ning siis lasid lahkelt onu Ivol endale ettelugeda. 

Kui poisid kustusid juba pisut peale kümmet, siis Pia ja Emili pidasid vapralt keskööni vastu ning vaatasid aknast ka kohalikku ilutulestikku. Äärmiselt ootamatule ja kummalisele ettepanekule keset ööd õue minna, et ka suurt ilutulestikku näha, vastasid nad siiski eitavalt.

Kevadeni vastupidada!

Talv on tore. Lumi on lausa väga tore. Äsjasadanud hangedes tundub isegi Tallinn puhas ja kaunis. Pimedus ja külm ei ole toredad, kuid talutavad. Siiski on üks asi, mis sunnib emmet päevi lugema ja pikisilmi kevadet ootama. Nimelt sai täna õue minnes kiire arvutustehe tehtud ning selle tulemusena teadvustatud fakti, et järgneva 4,5 kuu jooksul peame Joonatani umbes 270 korda talveriietesse riietama. See väljavaade ei mõju eriti rõõmustavalt. Nagu varem oleme juba ka kirjutanud, siis Joonatan annab riietumisprotseduuri jooksul endast parima, et neid riideid talle selga ei pandaks. Ühtlasi saadab oma tegevust (loe: pulgaks viskamine ja väänlemine) enamasti valju lärmiga. Emme vaikselt loodab, et ehk läheb ajapikku paremaks. Peaks ju olema võimalik juba ka selles väikeses peas üks ja üks kokkupanna ehk arusaada, et õues on tore (seda Joonatan juba teab hästi), kuid sinna minekuks tuleb riietumisprotseduur edukalt läbida. Seni tundub, et see teadmine ei ole meie noorhärrat veel tabanud. Ilmselt liigne oleks ka loota, et ta saaks aru lihtsast tõest, et riietumine võtab umbes 2x vähem aega, kui ta lihtsalt laseks sel sündida ning ei kulutaks kogu oma jõudu mainitud tegevuse takistamiseks. Me ei ootagi, et ta riietumisel ise kaasa aitaks (kaugel sellest). 

Eriti kummaline on veel see, et umbes samasugune kisa saadab ka talveriiete eemaldamist. Õnneks see protsess on tunduvalt lühem ja vähem valulik kui eelmine.

Samas Joonatani ja tema kindlameelsust tundes, ma nagu hästi ei usu, et meil enne kevadet selles vallas kergemaks oluliselt läheks. 

Hommikune huumor

Tänane päevanali pärineb taaskord meie valvekoomik Emili käest.

On hommik ja emme ning Emili pesevad vannitoas hambaid. Selleks, et kindlastimittehommikuinimesest Emili tuju üleval hoida, teeb emme pesemise vahele pidevalt nalja ning seekord tuleb ettekandele show, kus Emili hambahari üritab kogu aeg oma emme (ehk siis emme hambaharja eest) ära joosta, kuid jääb iga natukese aja tagant kinni (tal on saba otsas selline iminapp). Lõpus maanduvad harjad sõbralikult oma kodus (ehk topsis). Emili leiab, et ühe põgenemiskatse võiks hari veel teha ning Emili hambahari pagebki korra veel kraanikausiääre peale uitama. Kell aga tiksub armutult ning emme otsustab, et on aeg pesemisel otsad kokku tõmmata, et Emili söögi ajaks lasteaeda ning issi mõistlikul ajal tööle jõuaks.

Emme: Emili palun pane oma hambahari nüüd ilusti tagasi topsi. Näed, et tema emme teeb juba hommikusööki.

Emili: Ta ei tee hommikusööki. Ta vaatab hoopis seda seepi. 

Kiire pilk hambaharjade topsi suunas ning tõepoolest emme hambaari kõrgub harjastega alusel lebava seebi kohal.

Soo

Tundub, et meil elab siin mõnes toanurgas see sama Soo, kes Lotte multikas jalanõusid kogus. 

Esmalt läksid kaduma issi peokingad (no ikka need pulmadeks ostetud ning paar korda smokiga kantud kallid, mitte tavalised peopastlad). Seejärel issi tutikad talvesaapad (neid jah ei oldud kordagi jalga saanud, sest said Eccost soodukaga järgmiseks talveks ette ostetud). Otsisime, otsisime aga ei midagi. Meil kappe ja panipaiku suht napilt nii, et väga kaua ei olnud vaja otsida. Tegime siis järelduse, et juu sai mingil remondi hetkel keldrisse hoiule viidud ning sealt need siis ilmselt ära varastatigi. Emmele andis see kõik muidugi kuldaväärt põhjuse kuudepikkuseks tänitamiseks teemal, et no kas oli tarvis siis selliseid asju keldrisse viia. Emmele nimelt käib juba ammu närvidele issi komme kõiki asju keldrisse "eest ära" tassida, mistõttu alati kui midagi tarvis läheb, selgub, et see ese on keldris. Keldrivõtit emmel aga ei ole, sest mismoodi sa lähed keset päeva keldrisse, kuhu pääseb õuest ümber maja. Hetkel eeldaks see näiteks iseendale ja Joonatanile talveriiete installeerimist ning keldriukse lahti kaevamist. Ei, aitäh!

Aga tulles tagasi Soo juurde... nüüd siis selgus, et nagu tina tuhka on kadunud nr. 23 talvesaapad, mida Emili paar talve tagasi kandis ning mis sel talvel Joonatanile kandimiseks olid mõeldud.  Kuna on üsna kindel, et neid keldrisse ei viidud, tundub olukord eriliselt müstiline. Kõige rohkem on kahju Joonatanist, sest ilm on juba selline, et nõuab villast sokki saapa sisse aga hetkel kantavad jalavarjud sokki enam paraku ei mahuta. 

Seega, kallid sõbrad,  ega me äkki ei ole kellelegi teist laenanud nr. 23 musti Ecco talvesaapaid?? (vihjeks siis, et laps kellele võisime laenata peaks olema Emilist noorem ja Joonatanist vanem :-)).

Ega kellelgi ei ole kodus seismas nr. 23 talvesaapaid ( eriti hea oleks kui ei oleks roosad)? Me laenaksime 5ks kuuks või seniks kuni meie omad välja ilmuvad.

Kallid vanavanemad - äkki vaatate oma kodus ka selle pilguga ringi, et ega me äkki teile pole neid üle-eelmisel kevadel unustanud.

Kui keegi Lottet, Pipot, Oskarit ja Klausi lendamas peaks nägema, siis saadke siia. Las organiseerivad meie kadunud jalavarjud meile tagasi.

Ja ta ei jäänudki taeva

Enne kui asume lumiseid pilte näitama paar sõna Joonatani viimase aja saavutusist. 

Vahepeal raugenud hammustamislust on jälle pead tõstnud ning arvestades, et lõuapärad on möödunud kuude jooksul tugevamaks treenitud, siis on seda iseäranis raske taluda. Emmel on näiteks paramal käsivarrel kahed täiesti selgelt loetavad hambajäljed. Need on seal konstantselt, sest nii kui ühed kaovad, tehakse uued asemele. Pidavat olema üks homöopaatia aina, mis sel puhul aitab - kui keegi lugejatest teab siis andke palun meilegi teada, sest tervel perel on villand. Nagu koerakutsikat kasvataks.

Teine harrastus, mida igapäev harjutatakse ja täiuslikumaks lihvitakse on komme kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronida/pugeda/ennast või omi näppe toppida. Pääsu trepile takistanud toolid enam meie noorhärrat ei pea, sest ta lihtsalt lükkab ennast kahe tooli vahelt toore jõuga läbi. Ja kaval on ta kurivaim(uke) ka. Täna nägi emme pealt, kuidas esmalt roomati neljakäpakil laua alla, siis lükati sealt välja Emili söögitool, edasi nihutati see raamaturiiuli juurde ning siis juba naginal nagu trepist toolile (Emilil on Tripp-Trapp tool), kõige kõrgemal astmel püsti ning riiulilt kraami kiibitsema. Kui emme oleks vähe taiplikum oleks ta juba eos poisi kavatsused läbi näinud ning turnimisele varakult kriipsu peale tõmmanud. Emme aga nägi küll, et poeg puges laua alla ning asus tooli nügima, kuid mõttes naiivselt, et las pusib, keeras selja ning asus poolelijäänud e-kirja lõpetama. Järgmine pilk üle õla tunnistas juba maast meetri kõrgusel seisvat Joonatani, kes nägi kurja vaeva, et mitme kilost küünalt riiulilt endale kaela tõmmata. Siis läks lapsevanemal kiireks.

Ühesõnaga igav meil siin ei ole ning närvikõdi jätkub igale maitsele. 

Nüüd siis lubatud talvepildid:

Joonatan harjutab tehnikat juhuks kui talv peaks jälle lumerohke tulema ning käru teinekord vajama lahtilükkamist.

Lemmiktegevus pargis. Joonatan jälitab tuvisid ning tuvid alahinnates noormehe visadust lendavad temast vaid paari meetri kaugusele. Ja nii kümmekond korda järjest.

Märkas uusi pahaaimamatuid ohvreid, kellele tuul alla teha.

Pika ja visa töö lõpptulemus - kõik tuvid istusid puu otsas ning Joonatan seisis nagu noor kutsikas kael õieli puu all ega saanud aru, miks sõbrad temaga enam mängida ei taha. 

Aga vähem kui neli kuud tagasi sai niimoodi õues olla! Ilm on ikka imeline!

Tänane päev

Emili joob Joonatani tassist Joonatani jooki.

Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.

Emili joob samas tempos edasi.

Emme: Palun jäta natuke Joonatanile ka.

Emili joob tassi tühjaks.

Emili: Otsa sai!

Emme: Aga Emili ma ju palusin, et sa Joonatanile ka jätaksid.

Emili: Aga mulle see nii maitses.

Emme: Nii ei ole ilus teha, et sõbrale üldse ei jäta.

Emili: Joonatan ei ole minu sõber. Ta on ainult sinu ja issi sõber.

Emme: Miks ta siis sinu sõber ei ole?

Emili; Ma ei ole temaga veel sõbraks saanud.

Loogiline. 

Muidu oli meil siin aga vahva päev. Emme kokkas vinguva Joonatani kiuste 1,5 tundi lasanjet. Õhtusöögilauas selgus aga, et Emilile ei maitse ning noorim pereliige loopis terve toidu imetlusväärse järjekindlusega tükkhaaval laua alla. Ma annan endale küll aru, et võrreldes paljude emadega ei tohiks ma laste söömisteemal üldse vinguda, kuid sellistel hetkedel tekib ikkagi tunne, et mis asja ma üldse pingutan. Sama hästi võiks hommikul suure kausitäie kamapalle keset tuba tõsta ning terveks päevaks oleks rahu majas.

Pärast mängisid aga emme, Emili ja Joonatan kodu. Emili oli emme ning emme oli laps ning Joonatan töllerdas niisama ringi. Emme siis otsustas, et on uneaeg ning laps tuleb magama panna. Mõeldud tehtud. Laps heitis kuulekalt diivanile, laskis endale teki peale panna ning kuulas huviga unejuttu. Seejärel nõudis veel laulmist ja juua ning peasügamist. Väike emme oli kõigega lahkelt nõus. Pika protseduuri tulemusena juhtus aga see, et päris emme elas oma uude rolli niivõrd hästi sisse, et lasigi silma looja. Magas kohe kuskil veerand tundi õndsat und, samal ajal kui 3ne ja 1ne tema ümber tuba peapeale pöörasid. Ärkas alles siis, kui mängu emme tal teki pealt ära tõmbas ning "Tõuse ülesse! Hommik on!" kõrva karjus. 

Kuidas Joonatan isale piduliku lõuna korraldas

"Lammas" all keskel - taamal kiiguvad emme ja Emili

Sellel aastal pidi meie issi rahulduma pisut tagasihoidlikumate kingitustega kui möödunud aastal (Joonatan mäletatavasti väljus pakendist just isadepäeva hommikul). Või vähemalt emme arvas, et seekord võtame rahulikumalt. 

Isadepäev algas meil Tartus, kust siis ennelõunal alustasime koduteed Tallinnasse. Kuna Joonatan pani juba Tartu linna piiril silma kinni, siis lootsime vaikselt, et ehk magab kuskil Arduni. Väga hea õnne korral võiks ta ju ka Tallinnani magada kuid nii head õnne me suurt ei lootnud. Paraku selgus kuskil Mäeküla kandis, et Joonatanil on omad plaanid ning silm tehti lahti ning koos sellega ka edasist autosõitu maapõhja needev suu. Õnneks juhtus see kõik just vahetult enne Põhjaka mõisa viita, nii et keerasimegi mõisa juurde sisse, et teha väike paus ning süüa lõunat. Emme on juba ammu soovinud Põhjaka oma silmaga üle vaadata, kuid alati on üks lastest sel hetkel maganud. Ilmselt Joonatan teadis sellest soovist ning korraldaski nüüd tervele perele  mõnusa isadepäeva lõuna. Väga mõnus oli seal tõepoolest - kena interjöör, maitsev toit ning väga sõbralik teenindus. Kindlasti lähme sinna ka tulevikus, sest asub Põhjaka ju täpselt poolel teel Tallinnast Tartusse ning juba ülikooliajast on meeles, kuidas täpselt selle koha peal sõitmisest kõrini sai. 

Isadepäeva programmilise poole eest hoolitsemise usaldame aga edaspidigi Joonatanile, sest viimased kaks aastat on näidanud, et teda on selles vallas väga raske ületada. 

Emililt sai issi kingituseks särgi, kuhu Emili oli joonistanud terve meie pere koos ühe suure päikesega ning seljapoolele oli suurte tähtedega kirjutatud ISSI ALLAN.  Ühtlasi tegi Emili särgid ka endale ja Joonatanile. Enda särgile joonistas ta iseenda koos Lotte ja Brunoga ning Joonatani särgile otseloomulikult auto. Emme ainult hoidis särke paigal ja kiitis takka.

Joonatani sünnipäev

Joonatani sünnpäeva pidasime hoopistükkis Tartus. Peolisteks olid lisaks sünnipäevapoisile ja tema õele veel kõik vanavanemad, mõlemad vanemad, tädi Iida-Leena ja onu Aivar ning väike sugulane Liisbet koos oma vanema õe Lisette ning nende ema Eveliniga. 

Kõigepealt möllasime paar tundi mänguasjamuuseumis, seejärel prassisime tunnikese Gruusia saatkonnas ning lõpetuseks sõime torti ja puuvilja Tartu vanaisa-vanaema juures. Väike peoperemees pidas kogu selle kadalipu väga vapralt vastu ning oli terve päeva heas tujus. Emili oli samuti väga tubli. 

Sünnipäeva tulemusena täienes Joonatani autopark veel ligi kümne masina võrra ning mul on tunne, et kui asi samas tempos edasi läheb peab meie issi hakkama tõsiselt mõtlema maja taha garaazi ehitamise peale. 

Mõned fotomeenutused ka.

Teatava mangumise ning korduva sättimise (Joonatan nimelt üritas pidevalt pildilt plehku panna) tulemusena saime mõlemad lapsed ühele pildile. Zoomimiseks ja seadistamiseks ei jäänud siis küll enam sekunditki.

Tädi Iida-Leena omas elemendis ehk näitamas Emilile kuidas jalg jalusesse käib.

Joonatan ja tema kallid vanaemad.

Mehed vaatavad, millega poisid vanasti mängisid.

Kas pole armas ja kelmikas tegelane?

Lõpetuseks paar pilti mänguhoos Joonatanist ka.

3 ja 1

Alustuseks anname teada, et ei me ei maganud maha asjaolu, et Joonatan sai juba kolme päeva eest aastaseks. Kook oli, küünal oli, kingitus oli, kaugeltnurga külalised olid ka. Lihtsalt suurem tähistamine koos vanavanematega on plaanis ülehomme ning siis teeme ka vastavasisulise postituse. Nii et - püsige lainel. 

Seniks aga juba ammu soolas olnud kirjatükk kolmeaastasest Emilist ning seekord kaks ühes põhimõttel, et kui juba siis juba ehk aastasest Joonatanist ka.

Mida siis öelda meie noore daami kohta. Elu toimub meil siin suuresti Emili pilli järgi. Kui neiul on hea tuju, on ka kõigil teistel meel rõõmus ning päev kulgeb toreda koostegutsemise tähe all. Kui neiu aga astub hommikul vale jalaga voodist välja, siis tähendab see seda, et ta lihtsalt viriseb nonstop kuni õhtuni ning vanematel on juba lõunaks tunne, et kui oleks fast-forward nupp siis selle päeva võiks küll edasi kerida kuskile sinna, kus Emili juba voodis on. Vahel õnnestub tusatuju siiski ka poole päeva pealt minema peletada, kuid mitte alati. Lasteaiast naastes võib emme õhtu edasise kulgemise ka kohe viie sekundiga paika panna, sest kui Emili tormab ukselt Joonatani kallistama ning teatab, et "oi Joonatan ma nii igatsesin sinu järele" tõotab õhtu kujuneda meeldivaks. Samas vihane seljapööramine ning tervitama tulnud väikevennale kõlav röögatus " EI Joonatan!" tähendab, et vanematele kujunevad järgnevad 

tunnid parajaks väljekutseks.

Lasteaia Emili ja kodu Emili on endiselt totaalselt erinevad. Õhtune totaalne pingete maandamine kõige ja kõigi peal on õnneks möödunud. Samas kui kodus pole jutul otsa ega äärt siis lasteaias ei pidavat naljalt suud lahti tehtamagi. Kõiges muus pidi olema superlaps - sööb ise, riietub ise, pättusi ei tee, igati meeldiv ja rahulik - ainult, et vait kui sukk ning teistega koos mängimisele eelistab vaatlemist. Ega me suurt ei imesta. Ootame ja vaatame, et kas järgnevate kuude jooksul asi muutub. Positiivseid märke on  - kojuminnes tehakse paarile lähemale sõbrale juba omal algatusel kalli-kalli. Või no õigemini sõbra algatusel aga Emili kallistab vastu ning ei jookse vastassuunas minema - asi seegi. Samas Emilile meeldib lasteaias ning sinna läheb ta reeglina hea meelega ning kodus tahab ka lasteaeda mängida. 

Viimaste nädalate suureks lemmiktegevuseks on Emilil joonistamine ja kirjutamine. Joonistab ta juba väga lahedalt ning peagi on käes aeg, kus Emili oskused selles vallas saavad emme omi ületama. Põhiliselt joonistab ta perepilte, kuid sekka satub ka muud. Eile näiteks joonistas Emili mere ning taeva ning "selle laeva, mis põhja läks". Emme ei osanud asjast midagi arvata. Esimene mõte oli, et huvitav, kes lapsele "Estoniast" on rääkinud. Suunava küsimuse peale, et milline laev see põhja läks, kõlas aga vastus, et see, mille ausammast me vanaemaga vaatamas käisime. Siis lõi ka lapsevanemal lamp põlema, et õigus jah paar kuud tagasi käisid Emili ja vanaema Lembe koos "Russalkat" vaatamas ning see jättis Emilile kustumatu mulje. Koju jõudes seletas ta emmele tükk aega Buralkast ning läks ikka mitu head hetke ning kogu Kadriorg-Pirita trassi mõttelist läbitöötlust enne, kui emme aru sai kellest või millest jutt. 

Edasi joonistas Emili pildi, kuhu tegi "selle laeva, mis ei läinud põhja" ning suunavate küsimuste peale selgus, et seekord oli tegemist Viking Line'i alusega, mis meid suvel Soome viis. See tõesti ei läinudki põhja. 

Veel meeldib Emilile väga mootorsõidukeid joonistada - autosid, murutraktoreid, trolle, tramme, busse. Mõnes eelmises elus on ta olnud ilmselt inglane, sest kõik bussid on tal kahekordsed.

Sellel pildil siis issi ja tema kukil Emili ning emme ja tema süles Joonatan, lisaks muidugi päike.

Kirjutamises on Emili ka juba kibe käsi. Talle meeldib kui sõnad ette kirjutatakse ning siis ta kirjutab järgi. Asjale läheneb ta siiski loominguliselt ning laseb tähtedel suht vabalt paberile platseeruda selmet vasakult paremale kulgeda. Päris mitmed tähed on juba selged ka ning eile linnas luges möödudes majadelt trükitähtedes silte. Sõnu ta muidugi kokku veel ei loe vaid teatab ainult, milliseid tähti ta tunneb. Kogu see tähendus sadas vanematele kuidagi väga ootamatult kaela ning on sügavalt Emili oma algatus ning huvi. Emme nimelt uskus, et selle kõigega on veel aastake rahulikult aega. Samas on Emili ju kogu aeg selline hea keskendumisega ja omaette tegutsemisega olnud nii, et suht loogiline ka varane huvi kirjutatud maailma vastu. 

Üks näide ka sellest, et Emili tunneb hästi lastekasvatuspõhimõtteid. Ühel hommikul kui Emili istus laua taga ja joonistas, oli Joonatanil mingil kummalisel põhjusel pidevalt asja laua alla. Selles iseenesest ei oleks ju midagi halba, kuid laua all oli tarvis iga kord püsti tõusta ning selline teguviis päädis arusaadavalt korraliku kolakaga peaga vastu lauaplaati. Sellele järgnes omakorda emmepoolne sekkumine poisi laua alt eemaldamisega. Emme pingutusi ei peetud aga miskiks ning paari sekundi pärast oli Joonatan taas laua all ning valmis püsti tõusma. Lõpuks viskas emmel selline kilplaslik rabelemine siibrisse ning ta küsis retooriliselt  - no mis me sinuga nüüd siis teeme, Joonatan? Koheselt kostis laua tagant vastuseks - Viime magamistuppa! Emmepoolsele pärimisele, et miks me Joonatani magamistuppa peame viima, vastas Emili, et Joonatan ei kuula emme sõna, sellepärast!. .. Loogiline ju. Emili on niimõnigi kord pidanud magamistoas aegaveetmas käima, kui olukord vanemate meelest juba igasuguse mõistlikkuse piirid on ületanud. 

Nüüd siis ka paar sõna Joonatanist. Kõnnib juba mõnda aega ning juba hea paar nädalat ka jookseb (võrdluseks Emili hakkas jooksma kuskil kaheaastaselt ning ka praegu on jooksev Emili suhteliselt haruldane vaatepilt). Kõnnib väga vapralt ka õues ning tuvide sabas on valmis minema ilmselt "maailma otsa". Ilmutab esimesi pahaendelisi märke kalduvusest pättusi teha ning pidevalt ronida sinna kuhu parasjagu tarvis pole. Näiteks eile oli Emili lasteaiast kodus ning kuna emmel oli tarvis  paar sisseostu teha, suunduti kolmekesi (emme-Emili-Joonatan) Solarise keskusse, kus planeeriti ka Vapianos lõunatada (pastasõltlasest emme on suutnud pastaarmastuse ka Emilisse tugevalt sissesüstida). Kui Emili oli kuskil aastane võis emme südame rahus lapse kärust välja tõsta, ise mobiilikõne ära lõpetada, üleriided ära võtta ning väike Emili seisis kogu selle aja truult käru kõrval ning vaatas suurte silmadega ringi. Eile emme siis tõstis Solarises Joonatani kärust välja, eemaldas viimaselt kombeka ning pani lapse käru kõrvale seisma. Ise pööras ümber, et vaadata, kas Emili vajab lahtiriietumisel abi. Viis sekundit hiljem tagasi pöörates selgus, et Joonatan on 10 meetri kaugusel optika poes, kus ta on juba jõudnud vilkuvates tuledes dekoratiivpõõsa ümber lükata ning nüüd patsutab seda rahulolevalt. Edasised vägiteod kätkesid endas särgipoe vaateakna oma käe järgi ümberkujundamist ning ca 20 minutit kestnud tulutut üritust Vapiano söögitoolist väljapääseda. Selle vaateakna juures sai emme ka aru, et tulevik ei pruugi alati mitte kõige roosilisem olla ning ohulambi pani põlema just Emili, kes sai venna lõbusast laamendamist ilmselgelt inspiratsiooni ning läks ja ulatas Joonatanile oma abistava käe ( loe:lükkas ka paar kunstiliselt aknale paigutatud karbivirna ümber.) Sellest võime järeldada, et pättused ei jää Emilil sugugi tegemata vaid ta lihtsalt ootas, et oleks keegi kellega koos neid teha ning kelle kaela (ilmselt sageli ka õigustatult) neid saaks ajada.

Oh jah - see kuidas Emili istus omal ajal  kui emme süüa tegi kümnete minutite kaupa köögis kolmest küljest lahtisel tööpinnal, mille kõrval paiknes kuum pliit, tundub Joonatani vaadates küll täielik ulme. Ta oleks sealt ilmselt all enne kui emme jõuaks kapist kausigi lauale tõsta. 

Minnes nüüd Joonatani eelistuste juurde, alustame esmalt negatiivsest. Asi, mida Joonatan kirglikult vihkab on riietumine - nii riiete selga panek kui ka nende eemaldamine. Parim nipp issi näoilme õudust väljendama saada on enne lastega kodust väljumist nii möödaminnes talle öelda, et ole hea pane Joonatan riidesse. Mainitud tegevusega kaasneb seakisa ning visklemine, mis ei lõpe enne kui viimanegi kombetrukk kinni ning riietatav turvaliselt mõne lapsevanema süles. Toariiete installeerimist ei tervitata samuti rõkkavate kiiduavaldustega, kuid see protseduur on oluliselt lühem ning mehike on õppinud seda vaikselt ära kannatama.

Meeldivama poole pealt võib tõdeda, et enamasti on Joonatan heas tujus ning siis tegeleb ta mööda tube ringi tuiamisega, mille käigus proovib kätte saada asju, mis on teadlikult tema käeulatusest välja pandud. Suure osa ajast tegeleb ka mängimisega ning eeskätt leiab rakendust tema uhke autopark. Öelgem siis nüüd esimest ja viimast korda ka ametlikult välja, et meie poeg on tõsine autofanaatik (et mitte öelda autop...). Oma armsate autodega jõristab ta mõnusalt mööda vaipa, lisaks nõuab iga natukese aja tagant sülle, et vaadata aknast paistvaid autosid, märkab autopilte nii lehtedes, ajakirjades kui oma riietel. Kui parajasti ühtki autot ei paista, mängitakse automängu muude esemetega  - näiteks paar päeva tagasi jõristasid issi tossud üksteise kannul mööda elamist ringi. Ilmselt pole enam kaugel aeg, mil lisaks vanematele ka Joonatanist andunud Top Geari fänn saab. 

Lapse arengu ja anatoomia fanaatikutele veel infoks, et hambaid on noorhärral kaheksa. Sööb endiselt ise ja kätega. Magab vahelduva eduga - võrreldes paari nädala taguse ajaga, mil igal ööl paar tundi üleval oldi, on hetkel ikka lausa pidu. Kuskil 20.30 - 8.30ni ikka reeglina magatakse, kuid sellesse aega jääb ikka õige mitu-mitu piimapausi ning mõni hädaldamise paus ka. Öiste hädaldamiste põhjused jäävad emmele sügavalt arusaamatuteks ning mingit reeglipära neist või nende maandamisvõtetest otsida pole eriti mõtet. Nii, et ega me suurt enam ei otsi ka. Päevaunesid teeb reeglina ühe, kuid vahel satub ka kahe unega päevi sekka. Potil noormees põhimõtteliselt enam ei käi ning seda arengut on lapsevanemail eriti raske tervitada, sest mälestus 11kuusest Emilist, kes ise potile küsis ning seda IGA KORD, on endiselt värske. 

Sõnadest on popim amp(lamp), järgneb buu(auto) ning äh(see tähistab kõike,mis ei ole lambid ega autod) ning kõlanud on ka mõmm(magamistoas elava suure karumõmmi kohta). Vist vahel harva on kuulda olnud ka emmet ning ükskord keset ööd, kui emme mingis "totaalses meeltesegaduses" sipleval ja joriseval tüübil uinutamise eesmärgil selga sügas, teatati väga valjult ja käskivas kõneviisis "tiss". 

Kummaline lugu on Joonatani käelisusega. Terve meie pere ning ka kõikvõimalikud lähisugulased on paremakäelised. Ega me ei teagi, mis vanuses laste puhul seda käe asja vaatama hakatakse (ning ega see ju tegelikult väga oluline näitaja ei ole ka), kuid Joonataniga on lood kummalised. Sööb ta eranditult ainult vasaku käega. On seda teinud algusest peale ehk siis kuskil 5 kuud juba. Eks me selle pinnalt juba vaikselt vaatasime, et ei tea kas tõesti vasakukäeline. Samas mängides kasutab nagu rohkem paremat. Näiteks rõngaid pulga otsa ajab küll paremaga. Tundubki, et ta kasutab kindlateks tegevusteks kindat kätt, kuid mitte ühte ja sama kätt nagu võiks eeldada. Seega ootame ja vaatame - kui kunagi kirjutama hakkab, siis ilmselt selgub ka tõde. 

Lõpetuseks pilt sellest, kuidas emme endale vajadusel 3 minutit vaikust  ning kaks vaba kätt korraga tekitab.